KAURI KÕIV: hallrästaid tabasin peenras päris hästi, ükski elusalt ära ei lennanud (30)

Spordirajale tõmbas Elvas sirgunud Kõivu nagu magnetiga. "Tänaval käis kogu aeg pallimäng ja metsas luurekas," räägib ta. Ja lisab: "Vanemad pidid õhtul vaatama, kuhu poeg on jäänud."

Kõiv tegi maast madalast ka maatöid. Kapsapõllul kõrvetava päikese käes kõblates tiirutasid tal peas spordimõtted. "Vahel läinuksin parema meelega palli mängima," lausub Kõiv. "Aga lõpuks said kõik vajalikud asjad tehtud."

Toonase naabripoisi, tulevase EMi medalimehe Caspar Austa eeskujul plaanis Kõiv esmalt minna rattatrenni. "Avaldus oli juba tehtud," märgib ta. "Casparil seisis nurgas Start Šosse, mille ta oli klubist saanud. Mõtlesin, et kaua ma ikka Ereliukasega sõidan."

Ometi Kõiv rattatreeningutele ei jõudnudki. Laskesuusatamise valis ta viis aastat vanema tädipoja, neli talve tagasi MK-etapil koguni teiseks tulnud Roland Lessingu soovitusel. "Roland arvas, et võiksin hakata harjutama," meenutab 10aastaselt Rein Pedaja rühmaga liitunud Kõiv esimesi samme uuel alal.

"Roland ja tema vanem vend olid juba paar aastat trennis käinud, mõlemal olid uhked suusad. Roland tõi mullegi plastiksuusad, kuid tahtsin need ka ise treeningul saada."

Kõiv sattus vingesse seltskonda – vanematest poistest kuulus Pedaja rühma veel Indrek Tobreluts, kes praegu valmistub oma viiendaks olümpiaks, ja eakaaslastest Priit Viks.

"Priit jäi auto alla," osutab Kõiv dramaatilisele juhtumile. "Aga mõne aja möödudes hakkas ta uuesti treenima. Muide, 2010. aastal Vancouveri olümpiamängudel võistelnud teatenelik harjutas koos juba 1995. aastal."

Murdeeas viilis vahel treeningutelt kõrvale

Pedaja sõnul Kõivul sporditee alguses säravaid tulemusi polnud. "Kauril oli keerulisi aegu," kinnitab esimene treener. "Aga ta on olnud tubli töömees, kes kannatas kõik raskused ära."

Kõiv ise nimetab problemaatiliseks perioodi, kui ta oli 13–15aastane. Toona kippus ta mõnikord seanahka vedama. "Siis tekkisid muud huvid," mõtiskleb Kõiv.

"Kuhugi pätti tegema minek tundus huvitavam. Roland ja Indrek treenisid juba Eesti koondises. Mul tekkisid kahtlused, kuidas jätkata. Vahel luiskasin Reinule, miks ma harjutama ei tulnud. Suvel oli treeninguid pisut vähem, kui sügisel tõsisem töö pihta hakkas, oli harjutamisnälg taastunud."

Murdeeas Kõivu seiklused siiski hulluks ei läinud. "Mõnikord sai lauluväljakul peol käidud," pajatab ta. "Õhtul ei tohtinud pärast 11 väljas olla, aga mind päästsid kiired jalad – politseiga pole kunagi sekeldusi olnud."

Tõsisemalt hakkas Kõiv harjutama 16–17aastaselt. "Siis võitsin Eesti meistrivõistlustel ka esimesed medalid," lausub ta. "Jooksus olin suhteliselt hea, kuid suusapool tuli raskelt."

Esimene treener avaldab, et kord kaalus Kõiv isegi alavahetust. "Juuniorina tal laskmine kõige paremini ei läinud," räägib Pedaja. "Mingil hetkel ütles: ah, proovin parem murdmaad! Õnneks jäi Kauri laskesuusatamisse."

Sotši olümpial sihib 15 parema hulka

MK-sarjas jõudis Kõiv esimest korda punktikohale hooajal 2008/2009, kui sai Anterselvas sprindis 39. koha. Hooajal 2011/12 oli ta Nove Mestos sprindis 22. 2012. aasta MMil lõpetas Kõiv pikal distantsil 26. kohaga.

Karjääri senine tipphetk oli tänavu Oberhofi MK-etapil, kus ta tuli sprindis kuuendaks. "Kindlasti pole ka kuues koht tulemus, mille nimel kõik need aastad on trenni tehtud," arutleb Kõiv. "Usun, et olen võimeline veel paremini esinema."

Mõistagi ihkab kehakultuuri tudeeriv 30aastane Kõiv, kes nimetab heaks sõbraks Eesti parimat murdmaasuusatajat Aivar Rehemaad, edukalt esineda 7. veebruaril algavatel Sotši olümpiamängudel. "Eesmärgid peavad olema kõrged, muidu ei tasukski treenida," rõhutab Kõiv.

"Soovin ületada Aivo Udrase saavutuse (1994. aasta Lillehammeri olümpia 16. koht – toim), mis on juba nii kaua püsinud. Samas sõltub laskesuusatamises hea tulemus paljudest asjadest. Isegi Martin Fourcade ei saa lubada, et võidab Emil Hegle Svendsenit."