Toomas Triisa vaatab Dakari düünidele tagasi: "Üks suur eluunistus sai just läbi!" (3)

Kui laupäeval oli Dakari rallit ees veel vaid paarsada meetrit finišipoodiumini, said emotsioonid Toomas Triisast võitu: "Üks eluunistus sai just läbi," ohkas ta ja pühkis silmist pisarad.

Kaasmaalane ei lubanud kihutada

Ka päev hiljem ei ole mehele veel kohale jõudnud, millega täpselt hakkama saadi. Ühes emotsioonis on ta siiski kindel: rahulolu. 8734kilomeetrise maratonralli jätsid pooleli 96 mootorratturit ehk enam kui pooled. "Me oleme 110 protsenti rahul, et me mõlemad lõpetasime, sest nii suurt kadu polegi pikka aega olnud," viitas Triisa statistikale, mille järgi üks kahest eestlasest oleks võinud või pidanud teele jääma.

Kuigi kiiruskatsel oli iga mees üksinda, siis mujal olid Triisa ja Meeru üks võistkond ja koos pingutati finišisse jõudmise nimel nii nõu kui ka jõuga. Triisa toob näite: "Mina tahtsin vahepeal võidu peale hakata sõitma ja siis tõi Mart mu maa peale tagasi: rahu, me oleme esimesel aastal, ei ole vaja riske võtta."

Tagantjärele tark olles on Triisa tänulik, et rahvuskaaslane ta kaine loogikaga Tšiili finišijooneni aitas: "Selle ralli puhul on õnnefaktoril suur osakaal ja üks väike rumal viga võib väga valusalt kätte maksta."

Nüüd kui kaks nädalat unetust ja ratta seljas rappumist on möödas, võivad eestlased jalad teenitult seinale visata. Kui lihased muidugi lubavad end nii väänata!

Triisa hääl on füüsilisest väsimusest rääkides kergelt nalja täis. "Sõidupäevadel polnudki aega sellele tähelepanu pöörata, vaid käisid massaažis või remontisid midagi ratta küljes. Täna (pühapäev – V. V.) on esimene päev, kui saab olla rahulikult ja mõtted on mujal ning aina rohkem annavad tunda ühed või teised asjad," tõdeb mees, et Dakar kulutab keha kõvasti.

Aasta pärast uuesti?

Mõlema sõidumehe jaoks oli tegu hindamatu kogemusega. Pikka aega krossisõiduga tegelnud Triisa sõnul ei ole võimalik Dakari millegagi võrrelda. "Me teadsime, et see on suur ja pikk, aga et nii suur ja nii pikk ja nii raske … Seda me ei suutnud ette kujutada," rääkis mees, et nii temal kui Meerul vajus suu ralli mastaape nähes mitu korda maani.

Kahjuks ei saa sama öelda meeste ja Lõuna-Ameerika maaliliste vaadete kohta, sest kui elu ja surma vahe võib olla üks väike eksimus, ei saanud keskenduda millelegi muule kui sõidule. "Väga mõnus oleks sama maa läbi sõita, aga kaks korda aeglasema kiirusega," võrdleb Triisa rallit turismireisiga.

Dakari puhul on keeruline võtta seisukohta, kas see on midagi, mida teha vaid üks kord elus, või on esimese ralliga antud kuradile sõrm ning võlga tasud ülejäänud elu. "Ei tahaks öelda ei ega jah," hakkab Triisa keerutama, kas ta ka aasta pärast sama katsumuse läbi tahab elada. Otsuse lubab ta ära teha siiski juba lähinädalail, sest nõnda mastaapset projekti tuleb hakata planeerima võimalikult varakult.