Huvitav, mida need islandlased seal vulkaanide jalamil küll söövad, et nad sedavõrd omapärast ja muinasjutuliselt karget mussi toodavad? Kas islandlased ongi sellised nõudliku muusikameelega viikingid või tegelikult on ka neil kohalikud Smilersid ja Põhja Tallinnad olemas?
Tahaks loota ja uskuda, et sellel kaugel saarel on tõesti kõik inimesed nagu Sigur Rosist rääkivas dokumentaalis Heima – vaiksed ja rahulikud ingli näoga olevused, kes õhtuti väljuvad villastes kampsunites oma pisikestest kodudest, et rohelisel lagendikul üheskoos tõeliselt kaunist ja rikkumata muusikat nautida. Ei ühtegi taustatantsijat, püroefekti ega vahumasinat, lihtsalt pillimehed ja nende muusika.
On kuidas on, aga Islandilt pärit Samarise viimane kauamängiv kõlab igastahes nagu unistuste kolaboratsioon Björki, Sigur Rosi ja Röyksoppi vahel.
Väga mõnus karge elektrooniline põksumine, lisaks paar ägedat remixi. Super. Kui üldse millegi üle hädalda, siis on selleks Samarise laulude nimed. Kuidas soovitada sõbrale laule nimega Hljóma Þú või Góða Tungl?!
Samarise õigustuseks on nende laulude lüürika võetud 19. sajandi Islandi luulest ning see kõlab tõesti ülimalt hästi.
Kommentaarid