Kas Eestit ootab aegade halvim olümpia? (18)

Ehkki meedia on juba aastaid korrutanud nagu mantrat, et meie spordisüsteem pole jätkusuutlik ja vajab kiiremas korras jõulist reformi, on ometi kuidagi ootamatult ruttu kätte jõudnud Eesti spordi (esialgu tundub, et siiski vaid talispordi) näguripäevad. EOK eelmine president Mart Siimann armastas rõhutada, et nii väikese riigi jaoks on iga medal ime. Pilk ajalukku ütleb, et see ime on meile reeglina olnud jõukohane – Eesti on iseseisva riigina osalenud 20 olümpial ja teeninud 41 medalit. Poodiumile ei ole küünditud kahel suve- ja viitel talimängudel, esikuuikust on välja jäädud kokku vaid kahel korral. Kaunimad talvised mälestused pärinevad kaheksa aasta eest, kui Kristina Šmigun-Vähi ja Andrus Veerpalu tõid Torinost kolm kuldset auraha. See oli tõesti ime.

Tegelikult on tänane seis isegi veidi lootusrikkam, kui aasta eest karta võis. Keskpäraste ja nigelate soorituste massis on huvilistele rõõmu toonud mõned eredamad hetked: Jelena Glebova äsjane 7. koht iluuisutamise EMil, laskesuusataja Kauri Kõivu 6. koht Oberhofi MK-etapil, murdmaasuusataja Aivar Rehemaa 7. tulemus mullusel MMil ja 10. koht hiljutisel Tour de Ski proloogil. Lisame siia varem tiitlivõistlusel esikuuikusse jõudnud suusasprinteri Peeter Kümmeli ja hooaja esimesel MK-etapi 15. tulnud laskesuusataja Kadri Lehtla – see ongi suuresti see löögirusikas, mis peab tagama, et vähemalt ajaloo viletsamate olümpiate hulka Sotši ei satu.

Eesti kehvemate olümpiate esiviisik.

1. Garmisch-Partenkirchen 1936

Olümpia ülevaimaks hetkeks oli ilmselt see, kui Eesti Panga president Johannes Rosenfeldt avatseremoonial sinimustvalgega sisse marssis. Sportlikus mõttes millegagi hoobelda polnud. Kiiruisutaja Aleksander Mitt oli nii 500, 1500 kui ka 5000 meetri sõidus 22., Karin Peckert-Forsman sai alpi kahevõistluses siiani Eesti mäesuusatajate tiitlivõistluste laeks oleva 26. koha, suusamees Vello Kaaristo oli 50 km distantsil 23. Kaheksa aastat varem koondise esindajana olümpial käinud 46aastane Eduard Hiiop sai iluuisutamise paarissõidus Helene Michelsoniga küll 18. koha, kuid tõe huvides tuleb märkida, et paare oligi 18.

2. Sankt Moritz 1928

86 aasta eest Šveitsi saadetud kaheliikmelist Eesti koondist edestada on Sotši sõitjatel pisut keerulisem, sest kiiruisutaja Christfried Burmeister (hiljem Puurmeister) sai 500 meetri sprindis 33 sportlase seas 15. koha. Lisaks oli Burmeister 1500 m distantsil 19. ja Mitt 20. Muide, ajakirjandus kippus juba tollal ootusi paisutama: Oskar Lõvi rehkendas Eesti Spordilehe veergudel, et Burmeisteri 500 m lõpuaeg tavapärasest hoopis paremates tingimustes võiks jääda 43,8 ja 45,0 sekundi vahele, mis "asetaks ta maailma uisusprinterite esirinda".

Tegelikult jäi ajaks 46,2. Ääremärkusena olgu meenutatud Saskia Alusalu poolt tänavu välja sõidetud Eesti naiste rekord – 42,77. Nii drastiliselt on ala edenenud.

3. Albertville 1992

Kahe halvima olümpia järel on hüppeline tõus – kõikidel teistel mängudel on Eesti koondislane tulnud vähemalt esikuuikusse. Suisa müstiline järjepidevus! Albertville’i läkitas taasiseseisvunud Eesti 20liikmelise koondise, mille staariks oli neli aastat varem pronksi saanud kahevõistleja Allar Levandi. Nõukogude süsteemis karastunud atleet hoolitseski parima tulemuse eest, rühkides murdmaarajal suusahüpetes saadud 14. stardikohalt kuuendaks. Laskesuusataja Krista Lepik pääses 15 km distantsil 11. ja murdmaamees Elmo Kassin jälitussõidus 19. platsile.

4. Nagano 1998

Kes meist ei mäletaks seda kauaoodatud, ent siiski üllatavat pilti, kui meeste 10 km klassikasõidu järel siras tabloo kuuendal real Jaak Mae ja kaheksandal Andrus Veerpalu nimi? See oli uskumatult kaunis enne, mis eksimatult osutas Eesti suusatamise peatsele kuldajale. 20 hulka tulek, mis tänasel päeval oleks pea igale koondislasele suur kordaminek, oli tollastele sportlastele justkui tühiasi. Suusatajad Mae, Veerpalu, Katrin Šmigun, Raul Olle, laskesuusatajad Dmitri Borovik, Janno Prants, iluuisutaja Margus Hernits ja kelgutaja (!) Helen Novikov murdsid kokku 20 sekka 13 korda! Ja teatavasti nurjus see olümpia rangluuvigastuse tõttu täielikult veel vanemal Šmigunil. Olid ajad.

5. Atlanta 1996

Esimene põrumine. Jah, ka 1932. aasta Los Angelese suveolümpial jäime medalita, kuid tookord oli teine lugu. Siis peeti sõitu liiga kulukaks ja koondist ei läkitatudki. Eestit esindasid sel ajal USAs viibinud kaks sportlast, Osvald Käpp teenis kreeka-rooma maadluses neljanda koha.

Atlantasse saatis EOK aegade suurima, 44-liikmelise koondise ja medalilootusi oli õige mitmeid. Kummalisel kombel tabas Eestit mingi kramp: kuigi esikümnesse pääses koguni kaheksa sportlast, jäi parimaks kümnevõistleja Erki Noole ja trekirattur Erika Salumäe kuues koht. Lisaks tuli nii meeste kui naiste epeevõistkond viiendaks. Sotši mängude eel võiks vabariigi peaministrit Andrus Ansipit parafraseerides õhata: kui see on põrumine, siis selliseid põrumisi me ootamegi!