Aleksander Ovetškin ja Jevgeni Malkin poseerivad 2012. aasta MM-i võidukarikaga, varsti aga ootab ees hoopis raskem töö Sotši olümpial. Foto: Reuters/Scanpix
Õhtulehe olümpiablogi
22. jaanuar 2014, 12:43

Vallot Pukk | Endised vihavaenlased Ovetškin ja Malkin lubavad olümpial kõigile säru teha (3)

Olümpiamängude jäähokiturniiri alguseni on jäänud vähem kui kolm nädalat ja hokimaailmas kütab arusaadavalt kõige enam kirgi Venemaa ja Kanada vastasseis. Võib vabalt juhtuda, et need meeskonnad ei kohtugi enne, kui finaalis, aga kui see matš peaks ära jääma, siis poleks OM-i turniir justkui päris.

Venelastel mõlgub meeles revanšš, sest neli aastat tagasi Vancouveri mängudel saadi kanadalastelt veerandfinaalis kõva saun ning nüüd on kodusel olümpial vaja tagasi teha, kuid see saab olema ülimalt raske.

Pea kõikide hokispetsialistide hinnangul jääb Venemaa koondis oma igipõlisele vastasele (aga näiteks ka Rootsile) alla võimsuselt. Nagu ma juba varem kirjutasin, arutasid
venelased, keda võtta, Kanada ja mõned teised, keda jätta.

Venemaa koondise peatreener Zinetula Biljaletdinov, ise pika karjääri kaitsemängijana Moskva Dinamos ja NLiidu koondises teinud, rõhub väga taktikale, et kõik algab kaitsest. Ja Venemaa koondise nimekirja vaadates on selgemast selgem, et kaks esimest viisikut peaksid tegema skoori ja ülejäänud eelkõige seda hoidma. Eks see ole enamikes
meeskondades nii, aga nii Kanada, Rootsi, USA ja ka Tšehhimaa koondistes jagub täpse käega snaipreid kõikidesse ründekolmikutesse.

Konkreetne näide - üsna tõenäoline, et Kanada koondise neljanda ründekolmiku moodustavad võimsad Patrice Bergeron, Corey Perry ja Ryan Getzlaf. Mis nipiga suudab Vene koondise neljas kolmik, kus keskseks tegelasteks Deniss Kokarev ja Aleksei Tereštšenko, nende meeste mänguhimu piisavalt segada? Kokarev on küll väsimatu uisutaja ja võitleb, nagu poolemeelne, aga karta on, et nad "tambitakse mutta".

Venemaa president Vladimir Putin, kes on maininud, et tahab Sotšis vaadata just jäähokit, esines hiljuti avaldusega, kus osavate PR-inimeste nõuandena sõnas, et kui Vene hokimehed kogu rahva silme ees annavad endast kõik, aga kulda ei tule, siis antakse andeks. See võis võtta mõned pinged koondiselt maha. 

Ovetškinist, Malkinist ja muidugi ka Kovaltšukist

NHL-i väsimatu väravatekahur Aleksander Ovetškin, kes on Washington Capitalsi eest sel hooajal visanud 35 väravat, aga oli vahepeal viis mängu järjest "kuival", on olümpia eel
mõnusalt ärevas ootuses. "Kui meid pannakse Jevgeni Malkiniga kokku, siis tuleb sellest ainult head. Ženjale meeldib passi lükata, minule jälle hullupööra peale visata, nii et ..."

Meenutuseks - vaid mõned aastad tagasi need kaks Vene megastaari isegi ei rääkinud omavahel. Tundub, et just Ovetškin oli millegipärast Malkini peale tige. Veebiavarustes on
piisavalt videosid, kus Capitali ja Penguinsi kohtumistes Ovi Malkinit võimsa jõuvõttega "tervitab". Lõpuks võttis raske lepitustöö enda peale toona New Jersey Devilsis mänginud
kolmas ilmastaar Ilja Kovaltšuk, kes mehed ühe New Yorki restorani kutsus. Need jutud jäid sinna laua taha, aga Ovetškin ja Malkin said oma erimeelustest üle.

Pittsburghis koos Malkiniga mängiv kaitsja Brooks Orpik, kes läheb Sotši USA koondises, tõdes, et eriti just suurel jääl (olympic size rink, keda huvitab, vaatab mõõdud netist üle)
on venelasi keerulisem takistada, kui NHL-is.

Kanada koondise treenerid hakkasid vastaste mängu analüüsima juba eelmise aasta augustis. Natuke kergitas sellelt töölt katet Boston Bruinsi peatreener Claude Julien, üks
kanadalaste juhendajatest. "Minu põhiülesandeks on meeskonna juhendamine vähemuses mängimise ajal ja vaatan selle pilguga teiste koondiste staare, kes NHL-is mängivad, nende liikumised on mul ammu teada. Loomulikult võib "Bill" venelaste jaoks mingid uued käigud välja mõelda, siis peame selleks valmis olema." 

Julieni valik üheks Kanada koondise treeneriks oli nutikas tegu. Kogenud juhendaja esimeseks keeleks on prantsuse, nüüd peaks samas seisus mängijad ennast koondises
kodusemana tundma.

Kovaltšuk on ka otse loomulikult ühes kahest Vene koondise "löögirusikast", üheks partneriks tuleb talle energiapomm Aleksander Radulov ja keskründajaks arvatavasti kapteniks määratud Pavel Datsjuk. Aga ega Kovaltšukil (ja ka Peterburi SKA-l) hetkel KHL-is kõige paremini ei lähe. Jah, nad jõuavad play off'i, aga vahepeal tuli mitu kaotust jutti ja Kovaltšuk viskas viimati värava 8. detsembril Riia Dinamo vastu. Hiljem on ta saanud veel kaks rabamust kirja, aga need tulid mängu lõpus, kui vastane oli väravavahi väljakumängija vastu vahetanud. Kovi kesine vorm teeb Vene koondise bossidele muret, aga äkki tõesti tõmbab ta olümpial nagu mustkunstnik kübarast mõned jänesed välja ja paneb kogu ilmarahva taas endast rääkima. 

Venemaal üks mees juba audis, uus asemel

Venemaa pidi juba tegema ühe vahetuse olümpiakoondisse, sest põlvesidemeid vigastas Sergei Soin ja tema asemele kutsuti Carolina Hurricanesi ründaja Aleksander Sjomin. Soin on Moskva Dinamos Kokarevi kolmikukaaslane ja on just nö. Biljaletdinovi mees. Ta raadab kaitses mitme mehe eest ja väga vastase värava alla ei kipu. Soin mängis ka mullusel MM-il, seejuures sai koondisekutse kümneaastase (!) vaheaja järel.

Sjomin on hoopis teist masti mees. Mängides aastaid Capitalsis koos oma vana semu Ovetškiniga, siirdus ta eelmisel hooajal Carolinasse. Lokaudi ajal oli Venemaal ja tükk aega ei tahtnudki ükski KHL-i meeskond teda endale, Sjomin pidas hoopis paar mängu kodulinna klubi Krasnojarski Sokoli eest aste madalamas liigas. Lõpuks sõlmis temaga lepingu Nižni Novgorodi Torpeedo, kus aga klubi toonane peatreener Kari Jalonen ta mitmel puhul sootuks pingile jättis. Ei imponeerinud ta ka koondise treenerid, ei valitud teda Euro Hockey Touri koosseisu.

Ka selle hooaja algus oli Sjominil konarlik ja Biljaletdinov, kes tema mängu Põhja-Ameerikas vaatamas käis, jättis ta esialgu olümpianimekirjast välja. Kuid mehed olid omavahel kokku leppinud, et kui midagi juhtub, siis Sjomin kutsutakse ja niimoodi nüüd juhtuski. Ning ka tema esitused Hurricanesi eest on viimastel nädalatel paranenud. Sjominil kohe on sellist suurturniiride "silma" - Venemaa jaoks kuldsetel 2008. ja 2012. aasta MM-idel kogus ta rohkem punkte, kui oli mänge ja see on alati tugev kvaliteedi märk.

Loodetavasti keegi olümpiakoondislastest olümpiani jäänud aja jooksul enam raskeid vigastusi ei saa, just väiksema valikuga meeskondadele lööb see üsna suure augu.

Igal juhul asuvad Põhja-Ameerikas mängivad olümpiakoondislased teele 9. veebruaril kolme tšarterlennuga New Yorkist, Chicagost ja Los Angelesest. Siis jääb paar päeva uue
olukorraga harjumiseks ja 12. veebruaril läheb madinaks.

Lõpetuseks sobib ära tuua Põhja-Ameerika hokianalüütikute poolt kokku pandud olümpia unelmate meeskond.

John Tavares (NY Islanders/Kanada) – Sidney Crosby (Pittsburgh Penguins/Kanada) – Jevgeni Malkin (Pittsburgh Penguins/Venemaa); Shea Weber (Nashville Predators/Kanada) - Ryan Suter (Minnesota Wild/USA)

Steven Stamkos (Tampa Bay Lightning/Kanada) - Nicklas Bäckström (Washington Capitals/Rootsi) - Aleksander Ovetškin (Washington Capitals/Venemaa); Duncan Keith (Chicago Blackhawks/Kanada) - Drew Doughty (Los Angeles Kings/Kanada)

Alexander Steen (St. Louis Blues/Rootsi) - Jonathan Toews (Chicago Blackhawks/Kanada) - Patrick Kane (Chicago Blackhawks/USA); Erik Karlsson (Ottawa Senators/Rootsi) - Zdeno Chara (Boston Bruins/Slovakkia)

Henrik Zetterberg (Detroit Red Wings/Rootsi) - Pavel Datsjuk (Detroit Red Wings/Venemaa) - Marian Hossa (Chicago Blackhawks/Slovakkia); Alex Pietrangelo (St. Louis Blues/Kanada) - Niklas Kronwall (Detroit Red Wings/Rootsi)

Thomas Vanek (NY Islanders/Austria) - Ryan Getzlaf (Anaheim Ducks/Kanada) - Corey Perry (Anaheim Ducks/Kanada).

Väravavahid: Tuukka Rask (Boston Bruins/Soome), Henrik Lundqvist (NY Rangers/Rootsi), Jonathan Quick (LA Kings/USA).