London Grammar on teinud päris kiire ja eduka lennu paljude inimeste südameisse. Suurt rolli selles mängib kindlasti vokalisti omapärane madal, aga samas ääretult naiselik hääl, mis sobib perfektselt kokku London Grammari kergelt melanhoolse indie-ambient soundiga.
Tegemist on tervikliku esikalbumiga, millel leidub nii õhulisi ja kargeid ballaade, kui ka pehmemat sorti põksumist. Albumil peitub ka London Grammari nägemus legendaarsest Kavinsky loost Nightcall.
Loodan, et nende järgmine album oleks ehk kraadi võrra positiivsem. Mõned lood nagu näiteks Wasting My Young Years tekitavad oma halaga kerget tüdimust, Aafrikas lapsed kas surevad nälga või astuvad maamiini otsa ja sina kurat nutad noorust taga, ise noor ja ilus inime!
Kolm pärlikest:
Kommentaarid