Risto Lepp | Annan ausalt aru, mis juhtub, kui amatöörid hakkavad televisioonis spordiülekandeid kommenteerima? (11)

Võimalus on suur, et mind hakkab piltlikult öeldes terve elu jälitama kunagi ETV jalgpallistuudiosse sattunud Kristen Viikmäe vanaema või siis YouTube'is ühe leviva lõigu politseisaatest "Ma olin paugu otsas, kui puu käis!" neiu kuulsus ;)

Eeskujuks Antero Mertaranta

Juba 1995. aastast elasin kaasa Soome jäähokikoondisele ning nautisin legendaarse Antero Mertaranta vürtsikaid kommentaare. Mees viis jäähoki jälgimise uuele tasemele. Hüüdnime Mertsi kandva mehe eufooria pärast maailmameistrivõistluste kullavõitu rootslaste üle ning "Ruotsin kaataja" Ville Peltoneni nimi jäävad eluks ajaks meele. Kuidas küll see keelepainutaja oskab sõltuvust tekitada?

1. Tema hakkas reserveeritud põhjamaalasele mitteomaselt ülekannetesse sisse tooma emotsiooni. Mäletame ju kõik, kui hullud ja naljakad meile kakskümmend aastat tagasi tundusid Lõuna-Ameerika jalgpallikommentaatorid. Olen mõnda Soome kohtumist jälginud diivani peal tukkudes ning tihti üles ärganud, kuna Antero hääl on tõusnud kõrgustesse. Silmad lahti tehes olen taibanud, et Soome on saanud napilt üle keskjoone ja tegelikult midagi üliohtlikku polegi juhtunud.

2. Tal on uskumatu võime samal ajal kommenteerida mängu väljakul ning sinna sisse siduda paari sekundiga mõni huvitavat jutt või fakt. 3. Tema mõnusad ütlemised on imbunud paljude inimeste keelekasutusse. Vaadake Wikipediat või seda, kuidas Mertaranta kommentaarid populaarse laulu sisse on põimitud:

Eetris on kaks amatööri

Käsipalli EM-finaalturniiri mänge kommenteerivad stuudiost kaks inimest. Lisaks minule ka käsipalliringkonnas aktiivsed olevad Martin Lillepea või Mihkel Jürisson. Kuna telekanalil vaid spetsiaalselt käsipallile professionaalselt kommentaatorit pakkuda ei ole, siis on eetris kaks amatööri.

Lillepea ja Jürisson on juba viimased paar aastaid käinud erinevates telekanalites või portaalides käsipalliülekandeid tegemas. Müts maha nende eest ja pean tunnistama, et jään neile veel kõvasti alla. Nende jutt on soravam ning lauseehitus parem. Mul kipub tulema sisse pause õige sõna otsimisel, lauseehitus lonkab ning mõtted jäävad tihtipeale loogilise lõputa, kuna mänguolukord nõuab sekkumist.

Rootsi üks telekanal palkas tänavust finaalturniiri "ekspertkommentaatorina" rahvani tooma koondise kapteni Kim Andresson, kes vigastuse tõttu turniiril ei osale. Andersson kahtles, et kas ta on ikka õige inimene seda tegema, kuid sarnaselt minuga õnge otsa ta jäi. Samas on temal võimalus olla eetris koos professionaalse kommentaatoriga, kes ülekannet juhib.

Kokutamine, sojumine ja köhimine

Mu esimesed kommenteeritavad mängud olid ülipõnevad Horvaatia - Prantsusmaa ning Taani - Hispaania. Mida veel tahta? Kõiki neid meeskondi peeti algselt favoriitide ringi ning nelja hulka nad jõudsidki. Esimene ülekanne päris aia taha ei läinudki. Eetriärevus kadus esimeste minutitega, kuna mäng haaras endasse ja ei olnud aega mõelda võimaliku konarliku keelekasutuse peale.

Telekommentaari töö on nagu iga teinegi. Tajun, et kergemal ja pigem vaimset tegevust nõudval päeval on mu jutt paremini jooksnud. Eile näiteks ei saa ma kuidagi enda kommentaaridega rahule jääda. Päeval lastele tehtud neli käsipallitrenni – pidin ka teist treenerit asendama – võtsid suure osa energiast.

Oleneb ka mängust. Suure kaaluga ning punkt-punkti heitlusesse süvenedes läheb ka kommentaatori vaim erksamaks ning emotsioon kaalub üle väsimustunde. Olen poolpidusena mitmel korral unustanud häält puhtaks köhides "vaikse" nupule vajutamast ja eetrit reostanud. Samuti on meil kõigil oma parasiitsõnad, mis tulevad automaatselt ja mida tuleb tõsiselt kontrollida.

Kuidas küll neid nimesid hääldada?

Oh, neid nimesid! Võta nüüd näpust, kuidas hääldada valgevenelase Dzmitry Nikulenkau nimi. Kas ta ei olegi siis Dmitri? Mul kippus suust välja tulema vahelduva eduga nii Nikulenkau, Nikulenkuu ja veel midagi kolmandatki. Kaaskommentaator Jürisson ilmselt tabas kõige rohkem kümnesse, kui ütles tema nimeks kohe venepäraselt Nikulenku.

Aastaid eesti telekanalitelt jalgpalli suurturniire vaadates on paljusid häirinud nimede valesti hääldamine ehk nimede "eestistamine". Kas peaks ütlema Sevilla kohta hispaaniapäraselt "Sevijja" või siis eestlaslikult kirjapilti täies ulatuses välja hääldama. Ronaldo või Ronaldu?

Nüüd saan aru, kui täpset ja aeganõudvat kodutööd see nõuab, et enne igat mängu viia ennast kurssi täpse hääldusega. Kui hääldada prantslastest mängijaid vastavalt nende riigikeelele, siis ilmselt ei saaks prantsuse keele hääldusega mitte kursis olevad televaatajad nimedest ilmselt kohe arugi.

Kõige tähtsam on kodutöö

Eile peale mängu koju sõites kostis mu autoraadios Soome Yle Radio Suomi, mida juhtun aeg ajalt kuulama. Minu meelest on soome keel maailma üks lahedaim ja rahustavaim. Yle toimetus üliprofessionaalne. Eetris oli spordisaade ja stuudios jagas oma kogemusi olümpiale sõitev elukutseline spordikommentaator Mikko Hannula.

Tema eelistab teha endale võimalikult palju enne eetrisse minekut peensusteni selgeks, et silmad oleks alati teleekraanil kaotamata ainsatki hetke ning jutt tuleks peast. Muidugi on tal olemas igaks juhuks paberid laual, kuid see on varuvariant.

Huvitav oli tema vastus saatejuhi küsimusele: kuidas käitub Hannula siis, kui spordivõistluste ekraanile satub publiku seas olev ilmselge VIP tegelane, keda ta ei tuvasta või nimi kohe meelde ei tule?

Vastus oli aus. Ta kas venitab oma lausega nii kaua, kui tema kõrval olev ala ekspertkommentaator selle nime välja ütleb või siis ütleb kavalalt, et ekraanil olevat inimest tunneme me kõik ja teda televaatajatele tutvustada pole vaja. Leidlik ;)

Värske peaga eetrisse

Olen võimalikult palju üritanud kodutööd teha, et endale teha selgeks võistkondade mängijad/treenerid ning õngitseda huvitavaid fakte televaatajatele. Mõnel päeval olen valmistunud selleks kolm tundi, teine päev tiheda päevagraafiku tõttu minimaalsed pool tundi. Kuigi paljud mängijad ja treenerid on mulle vanad tuttavad, siis vanale rasvale lootma jääda pole televaatajate suhtes aus.

Mertaranta on samuti öeldnud, et ta alustab õhtuseks mänguks valmistumist juba hommikul ning tal on välja kujunenud oma rutiin. Tihtipeale proovib ta ajastada oma "tippvormi" otsustavateks mängudeks, kus valmis lõvi puurist välja laskma.

Selle vähese kogemuse põhjal võin öelda, et spordikommentaatori töö on kõike muud kui eetris mulisemine spordi kõrvale. Parimat tulemust soovides on tähtsaim minna eetrisse värske peaga, siis ka jutt jookseb ning emotsioon tuleb kergemini taha!

Amatööride käsipallikommentaare ja võimalikke apse on võimalus kuulata Viasat Sport Balticu eetris kuni nädala lõpuni. Reedestes poolfinaalides kohtuvad kell 19.30 Prantsusmaa ja Hispaania ning kell 22.00 Taani - Horvaatia, otseülekandena näeb kõiki mänge ka turniiri YouTube'i ametlikult koduleheküljelt.

Võistluste kulminatsiooniks on pühapäeva õhtul kell 18.30 algav 14 000 pealtvaataja ees peetav finaalmäng!