Pekingi olümpiamängud: Kolmikhüppaja Kaire Leibak hüppas kvalifikatsioonis tulemuse 14.19 ja pääses lõppvõistlusele, kus teenis 14.13ga 10. koha. Foto: Jarek Jõepera
Kergejõustik
27. jaanuar 2014, 07:00

Eesti kolmikhüppe rekordinaine lõpetas jalavigastuse tõttu 25aastaselt sportlaskarjääri

Kaire Leibak: Eesti rekordhüppe vaatamine toob siiani pisara silma (5)

"Süda on rahul! Otsuse vastu võtmise järel olen maganud magusalt nagu väike laps," ütleb pikkade hüpete ja särava naeratusega publiku südame võitnud Kaire Leibak. Muidugi on kahju teda kergejõustikustaadionilt minema lasta, kuid midagi pole teha – 2010. aastal rebestatud kannakõõlus ei lubanud naisel enam endise kergusega hüpata.

Aasta 2006. Leibak hüppas juunioride MMil 14.43 ja võitis kulla. Fantastiline! Suisa pöörane! Vanuseklassi maailmarekord jäi vaid 19 sentimeetri kaugusele! Leibak, Margus Hunt ja Marek Niit tõid kolmekesi Pekingist ära neli kulda. Kõigile ennustati helget tulevikku.

Aasta 2014. Visalt vigastusega võidelnud Leibak küsis endalt kesise kaugushüppevõistluse järel: millised on mu reaalsed väljavaated suures spordis? "Jõudsin järeldusele, et ei taha 30aastaselt avastada, et olen kaheksa aastat panustanud treenimisele millegi nimel, mida ma saavutada ei suuda," lausus Leibak.

Laupäeval teatas ta karjääri lõpetamisest. Samal päeval toimusid Eesti meistrivõistlused. Naisjuunioride seas ei küündinud keegi 12 meetrinigi. Tulemust 14.43 ei ületanud ka juunioride ja U23 vanuseklassi noormehed.

Kui raske loobumisotsust langetada oli?

Mõte käis peast läbi käinud mitmeid kordi just viimase kuu jooksul. Enda jaoks ei olnud see nii keeruline, pigem oli raske teistele teada anda. Kuigi algne kurjajuur, mis andis alust otsusele, oli umbes 70 protsendi ulatuses taastunud jalg, mis ei võimalda kolmikhüppes tipptulemusteni küündida, oli suur roll ka psühholoogilist laadi põhjustel. Sain ise ka aru, et peale vigastust keegi ei oodanud minult otseselt suurtulemusi ja oleks pidanud tekkima pingevaba keskkond treenimiseks ning võistlemiseks. Kuid arvestades kunagisi saavutusi, ei suutnud ma madalamaid eesmärke seada. Iga väike tagasilöök põhjustas eneses pettumist ja vastakaid emotsioone. Sport ja üldse elu peab olema nauditav, aga mida lähemale jõudsid võistlused, seda ebakindlamana end tundsin. Noorematele tippupürgijatele tahakski rõhutada: kui midagi saavutada tahad, siis tee "täiskohaga" ja tee rõõmuga!

Pärast vigastust üritasid aastaid visalt tagasi tulla. Võib vist öelda, et andsid endast kõik ja midagi lõpetamisotsust tehes hingele kripeldama ei jää?

Päris nunnaelu ei elanud, aga võib öelda küll, et andsin endast nii palju, kui suutsin. Mõte oligi, et ei peaks lõpetades kahetsusega mõtlema, et ma ei proovinudki endast maksimumi anda. Oleksid ja poleksid jäänuks mind elu lõpuni kummitama.

Paku, millal sinu kolmikhüpperekord 14.43 ületatakse!

Ausalt? Ei näe, et keegi selleni lähiajal küündib. Kolmikhüpe on väga nõudlik ala. Eelduseks on tugev keha ja tervis. Seda ei harrastata ka nii palju kui sprinti, heiteid või teisi hüppealasid. Kindlasti on oluline roll teadmisterohkel treeneril, aga eelkõige inimesel endal. Päris kurb on vaadata, kui seitsmeaastastele kingitakse sünnipäevaks I-Pad või muu tehnikaajastu vidin ja õues mängimise asemel kükitatakse hommikust õhtuni arvutis. Füüsiline tegevus noores eas on määrava tähtsusega.

Kui vaatad tagasi karjäärile – keda kõige enam tänada tahaksid?

Loodan, et keegi isiklikult ei võta, kui ma ei soovi nimeliseks siin minna, sest kõik treenerid, sponsorid, taustajõud on mulle erinevatel perioodidel midagi andnud. Ma olen tõesti tänulik, et kõikide abistajate tõttu olen saanud sporti kõrgel tasemel nautida ja ühteist saavutada. Kõige erilisem tänunoot läheks siiski perekonnale, kes on terve karjääri vältel alati mu kõrval seisnud.

Kuidas karjääri kokku võtaksid ja millise hinnangu annad?

Oi, ilusaid hetki oli palju. Kõik ilus kaalub tuhandekordselt negatiivsed momendid üles. Kui ma mõtlen tagasi karjäärile, siis eelkõige meenuvad kordaminekud noorte ja juunioride vanuses ning hea etteaste olümpial (Leibak oli kümnes - toim). Selle koha pealt küll hinne viis pluss.

Kõige eredam mälestus on ikkagi juunioride MMi võit. Võidukatse on mul CD-plaadil, olen seda paar korda uuesti vaadanud. Esimest korda elus nutsin tookord õnnest ja siiamaani tuleb seda vaadates pisar silma. Tõesti oli maailma parim tunne!

Tugevam negatiivne pauk oli kindlasti vigastus, mis pani karjäärile põntsu, aga ka sellest võib leida tera positiivset. Need paar viimast aastat peale vigastust on mulle andnud tugevust ja meelekindlust igapäevaelu tegemistes ning kokku viinud suurepäraste inimestega.

Kas sul õnnestus oma potentsiaal ära kasutada?

Ei, päris ikka ei õnnestunud. Arvan, et oleks suutnud kaugemale hüpata, kui jalg tõrkuma poleks hakanud. Aga see on jälle üks oleks. Fakt on, ma et ei hüpanud kaugemale.

Kas tagantjärele targana on asju, mida oleksid teisiti teinud?

Võib-öelda küll, et vahetult enne kannakõõluse rebendit olin rumal, eriti arvestades, et õppisin tol hetkel ju füsioteraapiat. Oleksin pidanud aru saama, et pikalt vindunud kanna piirkonna valu sümptomeid saab küll valuvaigistitega leevendada, aga põhjuse võtab ära siiski jala koormuse langetamine. Praegu tundub, et arvasin end olevat mingite supervõimetega robot ja kannatan valu ära.

Kui lihtne on tippsportlasel tavaellu sukelduda?

Minu jaoks ei ole selles midagi nii keerulist. Vahelduvate perioodidega olen pärast vigastust tavaelurutiini piisavalt kogenud.

Kellena end tulevikus tegutsemas näed?

Olen lõpetanud füsioteraapia eriala ja vahepeal praktiseerinud massöörina. Kaks korda päevas trenni tehes oli päeva lõpuks massööriamet liiga koormav, kuid käsi olen soojana hoidnud trennikaaslasi abistades. Kui soovin sellega edasi tegeleda, peaksin kindlasti end koolituste ja erialaste raamatute abil edasi arendama. Teisalt olen end proovile pannud ka muudes valdkondades, mistõttu on mulle tulnud tööpakkumisi poe või kohviku juhatajakohale, kuid siiani olin keskendunud spordile. Praegu asun tööle Sport-ID-s, kus lühidalt öeldes pean spordiasutustega üle Eesti sõlmima koostööpartnerlusi. Taas kord midagi teistsugust. Praegu keskendungi erinevate kogemuste saamisele, et paari aasta pärast tekiks kindel plaan, millega tulevikku kindlustada.

Kaire Leibak

Vanus: 25

Ala: kolmikhüpe

Eesti rekordid: 14.43 väljas ja 14.26 hallis.

Treenerid: Kersti ja Mehis Viru, Andrei Nazarov, Rana Reider, Anne ja Taivo Mägi.

Saavutused: Kolmikhüppes Euroopa noorte olümpia võit (2005), noorte MMi hõbe (2005), juunioride MMi kuld (2006) ja EMi kuld (2007). Olümpia 10. (2008), sise-EMi 9. (2009) ja U23 EMi 4. koht (2009). Kaugushüppes Euroopa noorte olümpia võit (2005).