Tammsaare muuseumi juhataja Diana Gubareva näitab lõikurit, mida eestlased kasutasid kuivatatud puuviljade valmistamiseks.Foto: STANISLAV MOSHKOV
Deivil Tserp, Sotši 6. veebruar 2014 09:00
Esto-Sadokis kirjanik Anton Hansen Tammsaare muuseumi juhatajana tegutsev Diana Gubareva on imetore inimene, kes räägib kohalike eestlaste tegemistest ja laulab selges eesti keeles mitu laulusalmi.

Ainus, mis Gubareva pisut murelikuks muudab, on reedene Eesti peaministri Andrus Ansipi külaskäik Tammsaare muuseumi, mis avati 1988. aastal Ants Paju eestvedamisel. "Ma ei teagi, kuidas vastuvõtt õnnestub – ikkagi peaminister," ütleb Gubareva.

Samas on üsna kindel, et laia silmaringiga mõnus suhtleja Gubareva suudab Ansipile põnevalt rääkida näiteks Tammsaare tegemistest Esto–Sadokis, kus kirjanik paranes tuberkuloosist ning kirjutas novelli "Poiss ja liblik".

Küllap on Ansipilgi põnev vaadata muuseumi eksponaate, mille hulgas on ka puidust lõikur, mida eestlased kasutasid kuivatatud puuviljade valmistamiseks.

Rääkides eestlaste tegemistest Krasnaja Poljanas, rõhutab Gubareva, et kaasmaalased on alati olnud väga töökad. "Mu isa ütles alati: "Kui sa midagi teed, siis ikka hästi, muidu ei tasu proovidagi!" Vanasti olid kõigil peremeestel kuldsed käed, kõik asjad tehti ise."

Kahe poja ema Gubareva (varem Orav) märgib, et lasteaeda minnes oskas ta eesti keelt paremini kui vene keelt, seda tänu vanaemale. "Esto–Sadokist ei lahkuks ma mingi hinna eest," sõnab ta. "Kuid pärast kooli lõpetamist tahtsin minna Tallinna muusikat õppima."

Eestis elab Gubareval mitu sugulast ja suvel on tal plaanis sõita laulupeole, mis on alati jätnud unustamatu mulje. "Lauluväljakul hakkavad nagu sipelgad mööda keha jooksma, tahan seda jälle kogeda."

Gubareva osutab, et Krasnaja Poljana kooli juures on kurikuulsa Tallinna pronksmehe koopia, mille lasi teha üks pankur.