EESTVEDAJA: Ühenduse «Eesti aiake» juht Valter German oma kodutänaval, taamal paistmas olümpiamängude suusahüppetornid. Stanislav MoškovFoto: STANISLAV MOSHKOV
Sotši 2014
6. veebruar 2014, 09:00

Eesti kogukonna juht elab Sotši olümpia hüppemägedest kiviviske kaugusel ja kasvatab kolme kitse (7)

Naljaga pooleks võib öelda, et kui suusahüppajad Kaarel Nurmsalu ja Siim–Tanel Sammelselg lendavad Sotši olümpial väga kaugele, võivad nad maanduda kohalike eestlaste kogukonna juhi Valter Germani hoovis.

Ühenduse "Eesti aiake" tulihingeline ja särav eestvedaja German elab kadestamisväärselt kenas kohas, kus kolmapäeva pärastlõunal avaneb silmale lummav vaatepilt: lumised mäenõlvad, mis lausa kutsuvad talispordiga tegelema, samas paistab päike ja väljas on kaheksa kraadi sooja.

"Siia elama tulnud eestlased mõistsid kiiresti, et nad on sattunud paradiisi," krutib German ajaratta 1883. aastasse, kui 12 aastat varem Eestist välja rännanud kaasmaalased, täpsemalt 36 perekonda Krasnaja Poljanasse jõudsid. "Nõukogude ajal lahkus Esto-Sadokist vaid üks eestlane!"

Visa kolhoosnik, kelle laudas oli neli lehma

Reedel algav Sotši olümpia toimubki osaliselt territooriumil, kus eestlased varem maaharimisega tegelesid ja kus German karjatas nelja lehma. "Varem olin ma tubli kolhoosnik," lausub ta muigamisi. "Muide, teenisin väga hästi. Üksnes piima eest sain iga kuu 60 000 rubla."

Samas avaldab German, et tal on praegugi kolm kitse ja kümmekond kana. Kui Õhtuleht põneva elukäiguga mehel külas on, tuleb tema juurde naaber, kes märgib muu jutu sees, et ostaks edaspidigi iga nädal 20 muna.

"Nii et olen endiselt farmer," sõnab German, kuid lükkab väärikalt tagasi ettepaneku teha üks pilt ka siis, kui ta loomi talitab. "Poisid, mul pole enam reklaami vaja," lisab ta naerdes.

German ütleb, et passis on tema vanus 62, aga hingelt on ta alles 50. Just tema eestvedamisel rajati Krasnaja Poljanasse kultuurikeskus. Sama sihikindel on German eestlaste tavade elushoidjana. "Tuleb tunnistada, et "Eesti aiake" koguneb varasemast harvemini," pajatab ta siiralt. "Aga suuremat pidu peame iga viie aasta järel, nagu Eestis laulupidu. Siis saavad kõik inimesed kokku: laulame, mängime pilli ning joome ka veini ja viina."

Kui jutt kaldub Sotši olümpiale, toob German välja nii plussid kui ka miinused. Positiivset leiab ta tunduvalt rohkem kui negatiivset, ehkki mõned aastad tagasi olid mehe sõnavõtud Eesti meedias tunduvalt pessimistlikuma alatooniga.

Kaks karva peas on liiga vähe, supis palju

"Raske aeg oli meil siis, kui algas olümpiarajatiste ehitamine," meenutab German ja kiikab oma majast kiviviske kaugusel asuvate suusahüppemägede poole. "Siin sõitsid suured veoautod, oli palju müra ja mustust. Aga meile öeldi, et kannatage see periood ära. Kannatasimegi ja nüüd ei ole enam midagi halba öelda. Kõige tähtsam, et ehitati korralikud teed. Kui olümpiat ei toimuks, poleks niisugust tööd tehtud isegi viiekümne aastaga."

Germani elufilosoofia on huvitav, ta kasutab kujundlikke võrdlusi ka välismeedia kriitikatulva alla sattunud Sotši olümpiast rääkides.

"Igas asjas võib ju halba näha," arutleb German. "Mulle meeldib öelda, et kaks juuksekarva peas on liiga vähe, aga kaks juuksekarva supis on liiga palju. Jah, seoses olümpiaga võeti puid maha. Ja mis siis! Näete, istutasin juba uue mureli ja panen mitu tükki veel. Ka jõevesi on varasemast sogasem, ent seegi muutub aja jooksul."

German soovitab inimestel elu võtta lihtsamalt ja rahulikumalt. "Nüüd räägitakse, et kõik peab olema super," märgib ta. "Mingit super-värki pole vaja. Kõik asjad tuleb lihtsalt korralikult valmis teha. Ainus, mis mind praegu tõepoolest väga kurvastab, on maailmas valitsev ebastabiilsus ja armastuse puudumine."