Sotši 2014

Kristjan Port: Kristina ei käitunud skandaali avalikustades õigesti (105)

Merili Luuk, 7. veebruar 2014 12:45
Merili Luuk intervjueerib Kristjan PortiFoto: Viljar Voog
Õhtulehe olümpiastuudio keskendus täna eile avalikuks tulnud Kristina Šmigun-Vähi dopingukahtlustele ning pikaks intervjuuks pidasime hommikul kinni Kristjan Pordi.

Kristjan Port, Kristina Šmigun-Vähi avalikustas eile, et positiivset dopinguproovi ta andnud pole, aga on mingid kahtlased molekulid. Mis molekulidega tegu on?

Samal teemal

Sellele on hästi lihtne vastata -  inimene koosnebki molekulidest. Eks see ole veidi ettevalmistatud sõnum ka, et rõhuda mingitele molekulidele, kui tõsistele asjadele. Kui nad ei oleks tõsised asjad, siis ta meediasse ju ei pöörduks.

Tegemist on sellise olukorraga, kus avastatakse esimene halb näit. See on A-proov, seda keegi ei avalikusta, see on sportlase ja WADA (Rahvusvaheline Antidopinguorganisatsioon) vaheline diil. Antud juhul otsustas Kristina selle avalikustada. Ma ei tea, mis põhjusel, kas see, et keegi Venemaal spekuleerib... samamoodi võib ju keegi Ugandas öelda, et kõik eestlased kasutavad dopingut. Ega me ei pea selle peale ju kohe pressiteateid tegema.

Aga see tähendab siis seda, et selle esialgse leiu, A-proovi, puhul antakse sportlasele õigus proovi võtjaga arutleda, et mis selle põhjuseks on, kas ta tahab B-proovi avamist jne. Ta on andnud mõista, et on B-proovi avamise poolt ja tegelikult oleks pidanud ära ootama selle tulemuse. Kui seal neid väidetavaid molekule ei ole, poleks ta ka süüdi.

Kas teie arvates oli see siis vale otsus eile välja tulla selle avaldusega.

See oli üllatav. Mina ei saa jagada tema otsuseid õigeks ja valeks, aga kui minu käest nõu oleks küsinud, oleks ma ütelnud, et tegemist on spekulatsioonipõhise informatsiooniga, mis siin Eestis levib, et isegi kui temaga on räägitud, siis sportlane pole süüdi seni, kuni antidopingureegli vastu eksimine pole fikseeritud.

Esialgne halb leid pole antidopingureegli rikkumine. Ta oleks võinud, nagu paljud sportlased, vaikida. Nad on hiljem osutanud, et oligi õige vaikida.

Mida see halb leid ikkagi tähendab? Ma saan aru, et meie kõigi kehas võib olla iseärasusi, mis võivad ka sportlasi mõjutada.

Inimesel on olemas loomulikke aineid ja on neid, mis on keelatud, mis sinna ei tohiks sattuda või mille kogused ei tohiks olla ebanormaalsed. Need ained, mis on keelatud, on pikaajalise uuringu tulemus ja on omavahel kokku lepitud – sportlased, sportlaste esindajad, alaliidud jne. Seal kaks kriteeriumit: mõnda ainet (või seda ainet kirjeldavaid ainevahetusprodukte) ei tohiks absoluutselt olla ja teatud ainet võib olla mingi piirini.

Nii et antud juhul esimene faas on, et tuvastati ainet, mida ei tohi olla ja see on ammu seal kirjas ja reeglite järgi on sportlane ainus, kes selle eest vastutab. Isegi, kui ta süüdi ei ole.

Ja mis oleks siis teine faas?

Teine faas on see, et kui sportlane annab proovivõtjale aru, kas see on juhuslik, mis põhjustel see võis sinna sattuda ehk arutatakse läbi, kas on kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. Arutatakse, kas tegu on inimliku teadmatusega, kellegi teise poolt tekitatud olukorraga või mis iganes. Ja siis antakse õigus, kas avada teine proov või mitte. See ongi käimas praegu.

Kas see võib olla sarnane juhtum 2002. aastaga, kui Šmigun-Vähit süüdistati dopingutarvitamises?

Ta on väga sarnane juhtum selles mõttes, et pärast A-proovi, mida ei peaks avalikkusega jagama, sai see ikkagi avalikuks. Esimesel korral sai see avalikuks tänu kogenematusele. Seda anti teada Kristinale, sealt Eesti Suusaliidule ja sealt lekkis info avalikkusse, mis tegelikult ei oleks tohtinud lekkida.

Uues olukorras otsustas Kristina seda ise avalikustada. Mõlemal juhul oli tegu A-prooviga, seekord siis A-proovi põhjalt spekuleerimisega.

Miks need kaheksa aasta vanused proovid välja kaevati?

Sellepärast, et sellel hetkel kõiki aineid ei testitud. Toon näite just paari päeva tagant, mil ilmus välja uus aine, mida ei suudeta testida. Siis, kui sportlane teab, et seda ainet tuvastatakse kahe aasta pärast, seitsme aasta pärast, kas tal tasub seda ainet kasutada? Vaieldamatult on olukord, kus kõiki aineid ei testita, kõiki aineid ei suuda testida. Aga aeg toob testimise järgi.

Et vältida soovi petta, tuleb testimisele anda natuke rohkem aega.

Kristina kasutas oma süütuse tõestamiseks ka valedetektorit. Kas see aitab üldse midagi?

Ma ei tahaks keerata medalit teistpidi, aga valedetektorit saab ju õppida petma. Ma ei taha kuidagi öelda, et Kristina annaks kuidagi vihjeid, ma lähtun sellest, et ta on aus sportlane, kes on sattunud halba olukorda, mida tuleks paremini lahendada, kui ta antud juhul lahendas. Aga valedetektor pole garantii lahenduse pakkumisel.

Mis see lahendus oleks?

Lahendus oleks ära oodata B-proov ja kui see on negatiivne, siis seda juhtumit ei oleks olnudki.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee