Ott Järvela | Iga uus dopingutorge vähendab kirge võidelda (2)

2008 viibisin Euroopa Spordiajakirjanike Liidu seminaril. Ühel õhtul välismaiste kolleegidega spordijuttu puhudes läks jutt ühe sakslase eestvedamisel Torino taliolümpia ja dopingu peale. "Kõik võitjad olid dopingut täis! Teie Šmigun ja Veerpalu samamoodi!" teatas sakslane täiesti sundimatult.

Mis mind kui eestlast siiralt solvas, oli tema jaoks samasugune argine veendumus nagu see, et kartul kasvab mullas ja piima annab lehm. Vaidlesin vastu ja rääkisin pikalt-laialt, kuidas kõiki on ju testitud ja kõik on puhtad, ent tolku sellest polnud. Sakslane lihtsalt naeratas ja jäi endale kindlaks. Teda oli võimatu ümber veenda, kuigi proovisin seda nii ausa viha, kirgliku kihutuskõne kui ka sõbraliku veenmisega.

Kaks ja pool aastat hiljem algas Andrus Veerpalu dopingusaaga.

Kolmapäeval pärast WADA pressikonverentsi, kus oli esitanud peasekretär David Howmanile mõned küsimused Andrus Veerpalu juhtumi kohta, astus mu juurde üks Norra ajakirjanik, et paari asja täpsustada.

Uurisin tema käest, kas Veerpalu-teema on Norras jätkuvalt kuum? Ei, sest tegu pole enam tegevsportlasega, kõlas vastus. Ja siis tõdes suusatamise leiutanud põhjamaise ja karge rahva esindaja nukra näoga:

"Sellest, et suusatamises on doping laialt levinud, ei kahtle ükski terve mõistusega inimene; arvamused lähevad lahku ainult küsimuses, kas sportlastel oli ja on õigus dopingut tarvitada arvestades, et nad teadsid, et nende konkurendid tarvitavad?" Sünge ja kurb jutt.

Eile, veidi pärast Venemaa portaalis Ves Sport avaldatud uudist, mis väitis, et Eesti suusataja(te) Torino proovid on positiivsed, sattusin Gorki meediakeskuses kohvi ostes kokku tolle artikli autori Andrei Mitkovi kolleegiga.

Too kuulis, et olin müüja küsimusele mu päritolu kohta vastanud, et olen Eestist, ja tuli uurima, mida meil asjas arvatakse. Ajasime veidi juttu, vahetasime infot. Lõpuks teatas ta: "Mul on kahju seda sulle öelda, aga meil on head allikad ja reeglina me dopingu-uudistega ei eksi."

Kui pärast vestlust norralasega nentisin iseendale, et viie aasta tagusest kirest polnud enam sisuliselt midagi alles, siis päev hiljem Venemaa ajakirjanikuga rääkides olin juba täiesti apaatne. Iga torge on kirge vähendanud. Nüüd seda polegi enam alles.

Professionaalse huviga on muidugi teisiti – tõde on ülim ja see peab selguma. Õigustus, et teised (ilmselt) teevad samuti, on tühine. Ning hetke ainuke tähtis fakt on, et Kristina Šmigun-Vähi Torino olümpiamängude A-proovid on suure tõenäosusega positiivsed. Siis tuleb tükk tühja maad. Ja siis veel tükk tühja maad. Ja alles siis muud faktid.