Ott Järvela | Algas Sotši 2014 – musta valgeks rääkimise olümpia (124)

Täna avatud Sotši olümpiamängud tõotavad kujuneda sportlastele ja spordisõpradele erakordselt raskeks, sest neli aastat oodatud pidu kipub kaaperdama isekas režiim, kelle jaoks esmatähtsad enda, mitte spordi ja sportlaste huvid.

Avatseremoonia, mis pidi olema "kõige-kõige-kõige“, ei mõjunud erinevalt kahe aasta taguse Londoni olümpia avapeost sütitavalt. Puudus muhedus, mida "korvas“ kramplikkus.

Ilmekaimaks näiteks tantsijad, kes pidid sportlaste sissemarsi ajal meeleolu üleval ja reipana hoidma. Enamik neist tantsis nagu oleks tegu sunnitööga. Nii ei olegi võimalik külla tulnud (spordi)maailma veenda, et: nii tore, et kohale jõudsite, me oleme teid pikalt oodanud!

Tuimad tantsijad avatseremoonial oli järjekordne tõestus, et Sotši olümpia seniseks peamiseks hädaks on pealiskaudne ja ligadi-logadi suhtumine. Alustades sellest, et köisraudteede jaoks sihte rajades pole viitsitud puid korralikult maha raiuda (maast turritavad välja mitmemeetrised kuivanud tüükad) ja lõpetades suusahüppemägedega, mis pidid maksma 1,2, aga maksid 8 miljardit dollarit.

Jah, teatud asjad tehakse vingelt – näiteks Venemaa koondise sissemarss oli avatseremoonial väga ägedalt orkestreeritud ja vahvaid leide oli veel, aga need jäid liiga pistelisteks.

2008 oli Hiinal vaja Pekingi olümpia ajal samuti rohkesti asju ära peita. Nemad said sellega suhteliselt eeskujulikult hakkama. Venelased sama pole suutnud. Topeltpeldikute, lagunevate ja elektrita hotellitubade, hulkuvate koerte hukkamise ja muu säärase jama tõttu kõigub taliolümpia foon kuskil absurd ja skandaali vahepeal.

Sportlased peavad väga kõvasti pingutama, et tõmmata enda peale tagasi fookus, mida nende nelja aasta ränk töö kahtlemata väärib. Õnneks on Rahvusvaheline Olümpiakomitee talimängude programmi täiendanud mitmete uute ja põnevate aladega (nt lumelaua ja vigursuusatajate pargisõit), mis tõotavad kujuneda hittideks ja annavad taliolümpiale kõvasti elujõudu.

Samas ei lähe meelest esmaspäeval ETV-s näidatud erakordselt jõuline dokfilm „Putini mängud“. Selle kriitikud ütlevad, et peab vaatama laiemat pilti: infrastruktuuri rajamine lõhub paraku pea alati inimeste kodusid ja loodust. Ning Sotši uutmine läbi olümpia on väga-väga suur projekt. Eks see jääb igaühe isikliku moraalse kompassi otsustada, milline on punkt, kus riiklikud huvid kaaluvad üles indiviidi omad.

Aga olgu selle sisemise arutelu tulemus milline tahes, ei ole võimalik peita tõika, et Sotšis võeti ette liiga suur amps – asjadega ei jõutud lihtsalt valmis. Ja nüüd üritatakse musta valgeks rääkida ning ollakse muu maailma peale tõredad, et nood „ametlikku versiooni“ ei usu.

Musta valgeks rääkimisest polnud pääsu ka olümpiamängude avatseremoonial –kuritegeliku Nõukogude-režiimi sümboliteks olnud sirbi ja vasara hiiglaslike, punaselt valgustatud mulaažide sadadele miljonitele inimestele üle maailma näitamise vajadus jäi arusaamatuks ning süvendas veendumust, et peamine vabadus, mis Vene Föderatsiooni huvitab, puudutab nende enda tegutsemist.

Õnneks algavad nüüd võistlused, mis lubavad loodetavasti keskenduda olümpiamängude tähtsaimatele tegelastele – sportlastele. Tulemusi mustast valgeks rääkida ei saa. Ei võistluste ega dopinguproovide omi.