Märt Roosna | Kavatsen Veerpalule (ja Šmigunile) antud sõna pidada (16)

Vene meedia kaudu meieni jõudnud dopinguuudise valguses olin üleeile sunnitud helistama olümpiavõitja Andrus Veerpalule ja küsima tema kommentaari. Just sunnitud, sest erinevalt rahva hulgas levivast arvamusest ei paku selline uudis ühelegi ajakirjanikule vähimatki mõnu. Ka mitte Pahvile või Anveltile. Järjekordse dopingupommi plahvatamine muudab päeva hoobilt vastik-vastik-vastikuks. Kohe ei tahakski tööle minna. Paneb spordiajakirjanikku tõsiselt alavalikus kahtlema.

Kuid kirjutada neil teemadel tuleb, sest avalikkuse huvi on üüratu. Just see määrab suuresti temaatika. Ka kommentaari tuleb küsida, sest ajakirjanduse tava näeb ette, et kõikvõimalike süüdistuste puhul tuleb võimalusel teisele poolele anda võimalus vastulauseks.

Minu suureks üllatuseks võttis Kasahstani suusataja Aleksei Poltaranini abilisena Sotšis viibib Veerpalu telefonikõne vastu. Järgnes lühike vestlus, mis oli väga ebamugav mõlemale. Sisulist kommentaari ma olümpiavõitjalt ei saanud. Igati loogiline ja oodatav.

Kõne lõpetuseks puterdasin midagi taolist: "Olen teile alati pöialt hoidnud ja austanud. Kavatsen seda teha ka edaspidi. Ükskõik mis juhtub." Mõtlesin hiljem oma spontaanselt öeldud ja liiga pateetiliselt kõlavate sõnade üle järele ja otsustasin, et kavatsen nii ka käituda.

Mida see siis tähendab? Ei, ma kavatse sülitada ausa mängu reeglite peale. Kui Veerpalu, Kristina Šmigun-Vähi või mõni kolmas meie sangar neid rikub, siis kavatsen seda taunida. Eksimus tuleb hukka mõista. Ja tõde peab selguma.

Aga see ei tähenda automaatselt, et sportlasele ja kogu tema tegemistele tuleb negatiivse stsenaariumi korral tervikuna vesi peale tõmmata. Soovitan ka eitus-faasis olevatele rahvuskaaslastele selle peale mõelda: kuidas käituda siis, kui meie kangelane ongi reegleid eiranud?

Mind hirmutab üldsuse hüsteerilisus. Kogu looga kaasas käiv traagilisus. Võtame rahulikult. Esiteks: äkki on ikkagi naa? Ja kui on nii, siis on nii. See on halb, aga ei tee inimest veel kurjategijaks. Ilmas on sadu märksa hullemaid asju. Kui keegi meile tähtis ja lähedane inimene teeb midagi, mis on meie arvates vale ja haavab meid, siis me ei hülga ju teda? Jah, see on valus, kuid me leiame jõudu andestada ja edasi elada. Toetada ka halvas. Vales.

Medalid saab eksinud sportlaselt ära võtta. Aga tehtud tööd ja nähtud vaeva mitte. Just seda ma kavatsengi jätkuvalt austada, kui selgub, et on nii. Ning võib-olla selgub ühel teisel päeval, et ka konkurentidega polnud naa, vaid oli nii. Sel juhul oleks kogu lugu nii ja naa, aga see on juba teine lugu.

Sport on mäng ja just nii tulebki seda võtta. Lihtsalt tänasel päeval on doping selle mängu (ebameeldiv) osa. Tahame või mitte.

***

Pärast nende ridade kirjutamist potsatas üleeile õhtul mu kirjakasti Šmiguni avalik kiri, kus ta kinnitas, et antud dopinguskandaal puudutab teda. Eile teatas EOK president Neinar Seli, et antud lugu Veerpalu ei puuduta. Väga hea. Nüüd ootame ära Šmiguni lood arengud. Äkki on naa. Loodame siiralt. Ja kui on nii, siis kavatsen endiselt leida selle kesktee pimeda uskumise ja vahkviha vahel. Peab olema võimalik taunida inimese tegu ja temasse endasse endiselt hästi suhtuda. See on võimalik. Peab olema.