Eestis on tujurikkujad – Sotši olümpial tujutõstjad

Hurmava Dina ettepanekust on raske keelduda. Piiga uurib, kust ma pärit olen ja mida siin teen? Kuuldes, et on "kliendiks" värvanud Eesti spordiajakirjaniku, hüüatab ta itsituste saatel: "Ma ei ole kunagi elusat eestlast näinud, lubage mul oma kätt suruda!"

Dina sõbra Sabiri jutust selgub, et pikajuukseline ja ülienergiline tüdruk juhib agentuuri Hurraa–kloun, mis korraldab kõikvõimalikke üritusi ja šõusid, kaasates sinna animaatoreid.

"Kui meid olümpiale tööle kutsuti, siis kaua küll ei mõelnud," kinnitab Sotšis elav Sabir.

"See on nii lahe ja austav väljakutse."

Terrorirünnakute oht tegi südame ärevaks

Dina ja klouniks riietatud Sabir osutuvad jutukateks ning avameelseteks vestluskaaslasteks. Mõlemad tunnistavad, et kui Sotši sai seitse aastat tagasi olümpia korraldamisõiguse, olid nad vastakate tunnete küüsis.

"Algus oli väga raske," meenutab Sabir.

"Põhimõtteliselt kuulutati siis välja eriolukord, inimeste isiklikku elu hakati piirama. See jätkub siiani. Kuna meie autol pole Sotši numbrit, ei lubata oma sõiduvahendiga siia tulla. Ärkame igal hommikul kell kuus ja tõttame rongile, et varakult kohal olla."

Samas ütlevad Dina ja Sabir nagu ühest suust: terrorirünnakute oht on jätnud südame ärevalt põksuma.

"Neid jutte on olnud palju," rõhutab Dina.

"Algul kartsime isegi väga. Venemaal on ju igasuguseid asju juhtunud. Tasub meenutada hiljutisi veriseid sündmusi Volgogradis, kus lõhkes kaks pommi ja paarkümmend inimest sai surma. Õnneks on Sotšis turvalisuse säilitamiseks tehtud suuri jõupingutusi. Kohale on toodud palju politseinikke ja eriväelasi."

Samir lisab: "Mind rahustab natuke teadmine, et olümpia on ajalooline sündmus, mis toimub üks kord nelja aasta vältel. Loodetavasti seda ei rünnata ega häbistata."

Tujutõstjate rühma põnev liige on ka Novosibirskist pärit Andrei, kes esmalt töötas aasta aega Sotšis olümpiaehitustel ja nüüd kehastus uude rolli.

"Hakkasin juba 12aastaselt, kui õppisin alles viiendas klassis, käima lõbustamisega seotud huvialaringides," märgib Andrei.

"Ometi ei ole see mind iial ära tüüdanud. Mu ülesanne ongi pakkuda inimestele leiba ja tsirkust. Eriti meeldiv on seda teha olümpial."

Ühtlasi avaldab Andrei, et tänavatel makstakse inimeste lõbustamise eest korralikku palka, kuid täpsed summad jätab ta enda teada. "Kui siin tasuta tantsiksin või seisaksin, vaadataks mind nagu poolearulist," sõnab ta muigamisi.

Tujutõstjatega on punti löönud ka reklaami õppiv ja vabal ajal ajakirja toimetamise ning maketiga tegelev Anastassia, kes on sündinud siinsamas.

Jokkis mees vihtus tujutõstjaga tantsu

"Kui Sotši kuulutati olümpialinnaks, muutusin algul natuke kurvaks," mõtiskleb ta.

"Ehituse algjärgus oli kõikjal palju mustust ja müra. Toona leidus küllaltki palju inimesi, kes olid mängude vastu, nad avaldasid oma arvamust valjuhäälselt. Mina siiski nende hulka ei kuulunud."

Anastassia kinnitusel on hingehaavad aja jooksul kinni kasvanud ja armidki hakkavad kaduma.

"Eile (reedel – toim) avamist vaadates tundsin uhkust, et meie riik olümpia korraldab," ütleb Anastassia, pisar silmanurgas helkimas.

"Kogu aeg oli tunne, nagu jookseksid sipelgad üle keha."

Tujutõstjana töötamine on Anastassiale valdavalt meelt mööda, ent leidub hetki, mis muudavad tegutsemise ebameeldivaks.

"Kaheksakümmend protsenti spordipeo külalistest suhtuvad meisse hästi. Nad tahavad olla sõbrad ja ühispilti teha," lausub ta.

"Kahjuks on ka õelaid inimesi, kes meid mõnitavad. Nendega üritame suhtlemist vältida."

Saatuse tahtel saabub tujutõstjate juurde silmanähtavalt jokkis vanem mees. Õnneks on ta heatahtlik ning noored inimesed keerutavad temaga mõne tantsusammu.

Hotellindust õppiv ja baaridaamina igapäevast leiba teeniv Lilia on ehk isegi parim näide nii–öelda keskmisest venelasest ning tema mõttemaailmast.

"Ma ei olnud Sotši olümpialinnaks saamise poolt ega vastu, mul oli ükskõik. Majanduslikult me muidugi võitsime – turistide sissevool suureneb ja tänu sellele elame paremini," paneb ta i-le täpi.