Püha Valentinus oli Rooma preester keiser Claudiase ajal, kes julgustas ristiusku sõdureid abielluma ja salaja pulmatalitusi korraldas. See oli kehtiva korra eiramine, kuna teadupärast roomlased siis kristlaseid eriti ei sallinud, samuti oli ideaalne sõdur vallaline, kes valmis lahingusse tormama ilma muretsematta, et mis tema naisest ja lastest saab, kui elusana tagasi ei tule. Püha Valentinus tabati, vangistati ja 269 Anno Domini määrati talle kolmeosaline surmanuhtlus: peksmine, kividega loopimine ja siis pea maha raiumine. Romatiline, kas pole?
Valentini- ehk sõbrapäevast kuulsin esimest korda algkoolis, kui Inglise kolledžis pidime kaardikesi joonistama ja klassikaaslastega vahetama. Kuna me kõik olime anglofiilid, siis olid igasugused inglise tavad loomulik osa meie õpingutest. Hiljem vajus see kuidagi unustustehõlma, kuni Ameerikasse elama tulin. Mulle tegi ausalt öelda natuke nalja, kui tõsiselt seda püha siin võtakse. Palju abieluettepanekuid ja pulmasid toimub 14. veebruaril.
Minule jääb see siiani lapsepõlve mänguks. Esiteks, kui sul juba on oma kindel pruut või peigmees, siis on ju ometi olulisem tähistada tutvumise aastapäeva, hiljem abiellus olles loomulikult pulma-aastapäeva. Üleriigiline Kõige Romantilisem Päev meenutab mulle nõuka aegset naistepäeva, mil kõik mehed olid kohustatud oma naistele kinkima paar rääbakat varajast nartsissi. Mõned läksid isegi nii kaugele, et pakkusid trollis naistele istet.
Kaasaegne valentinipäev tekitab vallalistele inimestele ainult mõttetut depressiooni, ja jätab paaritunud inimesed külmaks. Sõna otseses mõttes, vähemalt siin Idakaldal. Sumpame põlvini lumes ja shokolaadi asemel oleks kõige romatilisem žest, kui kallim su kõnnitee lahti roogiks.
Kommentaarid (0)