Suusaliidu büroojuht Šmigun-Vähi juhtumist: võib-olla 20 aasta pärast avastatakse, et tatrapuder on ka doping! (69)
Teist nädalat Sotši olümpial murdmaavõistluste staabis töötav Eesti Suusaliidu büroojuht Ülle Viinapuu räägib spordipeol kogetust ülivõrdes. Kuid tema toon muutub, kui jutuks tuleb Venemaa meedia kaudu avalikuks saanud Kristina Šmigun–Vähi dopingulugu.
Nädal aega tagasi eestlasi šokeerinud uudis, et 2006. aasta Torino mängude dopinguproovide üle kontrollimisel osutus kahekordse olümpiavõitja Šmigun–Vähi A-proov positiivseks, ärritab Viinapuud siiani ning ta näitab näpuga juhtumi väljatilgutaja suunas.
"Ma ei mõista, kuidas saavad suures rahvusvahelises organisatsioonis töötada inimesed, kes lekitavad infot," räägib Viinapuu vihaselt. "Ma lihtsalt ei kujuta ette, et selline asi võib võimalik olla."
Avamisel pisar silmas
Viinapuu osutab: enne B-proovi testimist pole kellelgi õigust mingit teavet jagada ega kommenteerida. Ühtlasi meenutab ta, et 2002. aastal eksiti Šmigun–Vähi puhul samamoodi. "Tean, mida Kristina toona üle elas," lausub ta. "Kui oled ühe sellise võitluse ära pidanud ja nüüd jälle..."
Šmigun–Vähi uut juhtumit nimetab Viinapuu segaseks looks, millest on raske aru saada. Ent ta ise on sportlase puhtuses kaljukindel.
"Kristina arst oli Mihkel Mardna, kes teeb oma tööd väga hästi," arutleb Viinapuu. "See on välistatud, et nad kasutasid midagi keelatut. Siinkohal toetan treener Anatoli Šmiguni mõttekäiku, et pärast Andrus Veerpalu võitu spordikohtus on WADA-l (Maailma Antidopinguühendus – toim) väikese Eesti vastu vimm."
Viinapuu võtab teema kokku nii: "Võib-olla 20 aasta pärast avastatakse, et tatrapuder ja kanakaste on ka doping! Igatahes peab sportlasel jääma õigus end lõpuni kaitsta."
Kuid teeme nüüd kannapöörde ja räägime Viinapuu tegemistest Sotšis. "Õhkkond on eriti mõnus. Suurt vene hinge tunnetan igal pool. Nad on äärmiselt abivalmis inimesed. Isegi kui venelased sind teadmatusest valesse kohta juhatavad, teevad nad seda naeratades," pajatab ta muigamisi.
Viinapuu sõnul on olümpiaperre kaasatud kõik Venemaa paremad pojad ja tütred. "Aga koos minuga töötavad ka kaks sakslast," märgib ta. "Päevad on tegelikult inimlikult paika pandud. Tegutseme kahes vahetuses. Kui siin võistlus läbi saab, olen läinud laskesuusatamist vaatama."
Tegeleb Sotšis ka Eesti Suusaliidu asjadega
Esmaspäeval nautis Viinapuu esimest vaba päeva. "Olin Sotšis, kus kohtusin Eesti Moskva suursaatkonna konsuli Tiiu Viljasaarega. Käisime jalutamas. Väga ilus linn juba talvises roheluses, suvel on siin kindlasti veel kenamad vaatepildid. Tahtsin ka turule minna, kahjuks oli see kinni."
Senise suurima elamuse sai Viinapuu staadionil avamistseremooniat vaadates. Ta istus kohtunikekogu bossi Vjatšeslav Vedenini ema Larissa kõrval ja imetles etendust kogu raha eest.
"Avamine oli ikka väga võimas. Isegi minul olid pisarad silmas, rääkimata Larissast, kellel pisarad lausa jooksid mööda nägu alla," räägib Viinapuu, kes käis ka proovi vaatamas.
Puhtsportlikke elamusi on Viinapuu saanud rohkem teiste riikide ässade etteastetest.
"Eestlaste tase on selline nagu on. Käib põlvkondade vahetus, hea, kui keegi siin kolmekümne hulka jõuab. Aga mul on välismaalaste hulgas päris palju lemmikuid. Rõõmustas Dario Cologna võit. Inimlikult on kahju Maksim Võlegžaninist, et ta nii napilt medalita jäi – midagi ei ole teha, selline on sport."
Taliolümpiat jälgib Viinapuu sündmuste tulipunktis kolmandat korda. "Kakskümmend aastat tagasi käisime Lillehammeris, kus magasime koolimaja põrandal, aga ikka oli väga lahe. Kaheksa talve tagasi olin Torinos viis päeva turistina. Valisin õige aja – nägin ära nii Kristina kui ka Andruse võidud ning Anti (sprinter Saarepuu – toim) kaheksanda koha."
Suusaliidus peetakse Viinapuud vaat et asendamatuks inimeseks. Ehkki ta on praegu puhkusel, aitab ta vajadusel ka Eestis ametis olevaid kolleege.
"Enne ärasõitu olid mul büroos pikad päevad, üritasin kõikvõimalikud tööd ette ära teha. Samas pole siin möödunud ühtegi päeva, kui ma ei oleks tegelnud Eesti Suusaliidu asjadega. Just ajasin jutti Kelly Sildaru lennupiletid, et ta saaks Oslosse võistlema minna. Aga head kolleegid Kristiina Männa ja Raul Olle aitavad mind."
-Vanades proovides otsitakse aineid ja norme, mis on määratud hiljem kui võeti proovid - ei, otsitakse ikka neid asju, mis olid ka siis keelatud, aga ei olnud tollaste testidega leitavad. Seda teab ka tegelikult antud vanamemm. Et ta nüüd mingit tatrapudru juttu ajab, siis teadlikult spinnib.
-Rahvusvaheline vandenõu - sorry aga murdmaa on marginaalne ala ja Eesti on sealjuures veel marginaalsem tegija. Jutud rahvusvahelisest tähelepanust, Eestist kui suurest suusamaast jne. oli omaaegne spinndoktorite sönamulin, millega sponsorite kraane rohkem lahti keerata. Reaalses maailmas testitakse medalikohtadel olevaid sportlasi ilma suuremate emotsioonidega, sest see on standardprotseduur. Standardprotseduur on ka sisse kukumise järel pisarsilmi tõotamine, et söödi halvaksläinud veisepraadi vms.
-Teised panevad kaa väidetavalt + astma. Esiteks mismoodi on norrakate merelähedases kliimas treenimisest tingitud koormusastma kuidagi kriminaalsem ja dopingulõhnalisem kui meie sportlaste astma? See et meil ka selliseid on, pole mingi saladus, kuigi spinndoktorid on püüdnud seda saladuses hoida, et onu heinosid lollitada. Kui reaalne maailm lähtuks "teised kaa" teooriast, võiks ju kõik vanglad tühjaks teha, sest niikuinii on ka vabaduses retse.
See, et Pordi tegevust peetakse n-ö "omadele" keeramiseks on ka tegelikult väga-väga valus ajuhaige jutt, mis saab teenida ainult Lõuna-Eesti pättide huve. Senikaua kui olümpiaalade tippsport on riigis suurel osal maksumaksja rahastatud, peab olema ka tagatud, et rahastamine on õiglastel alustel. Viimane kümnend aga voolas kogu spordi raha kokku ühte kitsasse ringi tänu süsteemsele reeglite rikkumisele, samal ajal meie teised tegijad a la Nabi, Novosjolov, isegi Värnik enne kui tal täiesti katus ära sõitis - kõik need mehed ja paljud teised pidid tegema imeasju, et üldse suuta kuidagi fanatismist veel oma alaga tegeleda. Kes oli öövalvur, kes pidi sportlaskarjääri kõrvalt juhtima alaliitu et hing sees pühiks. Samal ajal reisisid meie kunnid võistlustele sellises luksuses et isegi paljukirutud "rikkurid" norralased said "ohoo" momente kogeda. Rääkimata sellest, et huiarid spordis peletavad eemale ka sponsorrahad. Kui nüüd Port oma tööga tahab selles suhtes õigust jalule seada, siis on see igal juhul teene Eesti spordile, sest kaugem eesmärk on tõkestada spordirahade sisuliselt varastamist teatud seltskonna poolt.
Kui puhas oli siis NL sport?
Minu isiklikud kogemused selles küsimuses on aastast 1972.