(Stanislav Moškov)

Jaak Mae on Sotšis oma kuuendal olümpial. Õhtulehe palvel läbis ta linnulennul teekonna, kui amatöörist kasvas proff, kes astus poodiumile. Nüüd, suusaliidu peasekretärina pingutab ta sportlaste huvides, ärgates kukelaulu ajal ja heites magama pärast südaööd.

1992. aasta Albertville’i mänge vaatas toona 19aastane Mae televiisorist, ehkki oli juba kaks talve varem endast märku andnud, lõpetades A-klassi poisina Eesti meistrivõistlustel neljandana.

"Korra mõtlesin, et miks mitte ei võiks ma olümpiavõistkonda jõuda," räägib Mae. "Heal päeval sõitsin koondisemeestega Eesti võistlustel suhteliselt võrdselt, aga üldiselt olin neist selgelt nõrgem. Kuulusin viimast aastat juunioride klassi. Samas nägin, et need mehed enam kaugel ei ole. Ma sain signaali, et järgmisele olümpiale pääsemine on võimalik."

Lillehammer 1994: amatöörina olümpiale

1994. aasta Lillehammeri olümpiale pürgis Mae asjaarmastajana. "Laagrisse saime siis, kui raha leiti ja kohale sõideti bussiga. Võimaluste otsimine käis viimase hetkeni, et üldse kuhugi minna saaks. Reeglina valmistasime ise võistlusteks suuski ette. Professionaalsest tasemest olime ikka üsna kaugel."

Lillehammeri hooajal loobus Mae ülikooliõpingutest. "1994. aastal oli kogu vana kaardivägi veel rivis," märgib ta. "Olümpiast ma küll unistasin, aga selgeks sai see alles jaanuaris pärast Kaugolovo MK-etappi, kus tulin Eesti meestest teiseks (38. koht 15 km klassikasõidus – toim)."

Esimene olümpia pakkus Maele erilise kogemuse. "Meeletu publikuhuvi," kiidab ta. "Seda, mis raja ääres toimus, ei osanud ette aimata. Teatesõidus avavahetust läbides tundus, et isegi laskumistel polnud raja veeres vaba ruumi. Midagi sarnast ei ole mujalt meelde jäänud."

Ühtlasi täitus Mae suur soov – ta pääses avatseremooniale. "See jäigi ainsaks olümpiaks, kus ma sportlasena avamisel osalesin. Toona oli ka lõpetamine sama tähtis."

Puhtsportlikult näitas Mae natuke säravamaid tulemusi kui Sotšis võistlevad Eesti suusatajad. "10 km klassikat (35. koht – toim) oli üks hooaja paremaid etteasteid üldse. Teatesõidus (Eesti 11.) sain ka enam–vähem hakkama. 30 km vabatehnikas ei õnnestunud, kaotus võitjale oli suur ja koht tagasihoidlik," ütleb 59. lõpetanud Mae.

Noor mees muutus enesekindlamaks. "Oma vitsad sain kätte juba järgmise talve MMil, kus lootused ei täitunud," avaldab Mae. "1995. ja 1996. olid väga rasked aastad. Pärast Lillehammerit ma julgelt nelja aasta peale ette ei vaadanud. Reaalsemad sihid tekkisid 1997. aastal, kui jõudsin Davosi MK-etapil 30 ja enne Nagano olümpiat Ramsaus juba 20 hulka."

Nagano 1998: ühispildil Gretzky ja Selännega

Seljataha olid jäänud ajad, kui Mae pidi rahanappuse tõttu Tallinnas Szolnoki turul müüma vanematelt saadud liha. Varasemast professionaalsemalt treenides jõudis ta 1998. aasta olümpial ilusate tulemusteni.

Mae möönab, et kuues koht 10 km klassikas ületas kõik ootused. "30 km 11. koht oli ka rahuldust pakkuv, võis juba olümpia korda-läinuks lugeda. Positiivse tundega oli lihtsam 10 kilomeetrit sõitma minna."

Maksimaalselt õnnestunud etteastel koges Mae õnnejumala soosingut. "Sportlik vorm oli väga hea, aga esimest korda tuli teha kummardus hooldemeestele ja oli õnne ka. Võib isegi öelda, et nii kõrge koha sain tänu juhusele. Alguses startinud Elmo Kassini ja Meelis Aasmäe suuskade määrimine ebaõnnestus. Raul Olle saabus trenni, temast taheti lahti saada ja löödi mingi kliistrivariant suuskade alla. Aga õnneks oli Raul nii hea mees, et julges metsas otsa ringi keerata ja tagasi tulla ning öelda, et see variant on hiilgav. Viis minutit enne starti pani Mati Alaver oma näppudega viimase kliistrikihi määrde peale. Kaotada polnud midagi. Tehti kiire ja radikaalne otsus, mis oli parimaid, mida üldse teha andis."

Värvikalt on Mael meeles olümpia lõputseremoonia, kus ta kandis Eesti lippu. "Omamoodi elamus – olla koos medalivõitjate ja suurte staaridega," arutleb ta. "Naganos sai koduse fotoalbumi jaoks palju pilte tehtud. Olümpiakülas olid kaks kuulsaimat meest Wayne Gretzky ja Teemu

Selänne. Läksin nende juurde ja küsisin, kas on võimalik ühispilti teha. Lõpetamisel jäädvustasin end ühisfotole ka Hollandi kiiruisutamisässa Gianni Rommega."

Salt Lake City 2002: Maest saab pronksmees

Teel 2002. aasta Salt Lake City olümpiale võis Mae seada julgemaid eesmärke, suur innustaja oli treener Alaver.

"Mati suutis meid ka raskematel aegadel enda võimetesse uskuma panna. Ta ütles, et ühed on unistused ja teised realistlikud eesmärgid. Pärast Naganot hakkasime esimest korda rääkima, et meil on võimalik esikolmikut püüda. Minule muutus see siht reaalseks alles olümpiahooajal. Salt Lake Citysse minnes olin MK-üldarvestus kolmas. Enne olümpiat jõudsin maailmakarikal esimest korda poodiumile. Mõistsin, et olen valmis sekkuma kõige kõrgemasse mängu."

Nagu enne Sotši olümpiat, pasundati ka Salt Lake City eel terrorismiohust, sest kaksiktornide ründamisest oli möödas vähem kui pool aastat.

"Räägiti, kas ikka tasub minna," meenutab Mae. "Samas oli teada, et me ei ela olümpiakülas, oleme eraldi. See oli esimene kõrgendatud turvanõuetega olümpia. Radadele minek nõudis iga päev tavapärasest rohkem aega. Aga rutiin sai kiiresti selgeks. Olümpial oli tegelikult rahulik."

Omaette elamine oli paremaks keskendumiseks ainuõige valik. "Läksin selgelt tulemust tegema," rõhutab Mae. "Avamisel ei käinud ja enne lõppu tulin koju. Kui Lillehammeris oli kõik uus ja huvitav, siis Salt Lake Citys oli sport kindlalt esikohal. Isegi medalitseremoonial käimine tekitas küsimuse, miks see ei võiks staadionil või kuskil lähemal toimuda, võistlused on ju veel ees. Iseenesest oli tseremoonia kihvt. Aga esimene mõte oli küll, et ei viitsiks sinna kaugele minna, raiskan palju vajalikku aega."

Mae sõnul oli 15 km klassika pronks maksimum, Andrus Veerpalu võit oli mäekõrgune. "Kripeldama ei jäänud midagi. Tuli tunnistada, et minust on paremaid. Tundsin rõõmu, et lõpuga paarist norralasest jagu sain – minu jaoks oli see võidetud pronks."

Muide, olümpiakülas veetis Mae vaid ühe öö. "Enne kui lennukile läksin, käisin korra linnas ja ostsin mõne suveniiri. USA kultuuriga kokkupuuteid praktiliselt polnud."

Torino 2006: nagu nädalalõpp MK-etapil

2006. aasta Torino mängudeks valmistudes Mae latti ülikõrgele ei asetanud. "Medal vaikselt meeles mõlkus, ent ma polnud nii enesekindel kui enne Salt Lake Cityt. 2005. aasta MMi eel olin treeningutega üle pingutanud, see tegi ka ettevaatlikuks. Miinimum oli koht esikümnes, maksimum medal, jõudsin vahepeale."

Mae lõpetas 15 km klassikat viiendana. Alaver ütles: maailma stabiilseim klassikasõitja – kolmel olümpial järjest esikuuikus!

"Tol hetkel koht suurt rahulolu ei pakkunud," mõtiskleb Mae. "Tegelikult oli hea sõit. Kui Naganos oli mul väga palju õnne, siis Torinos võinuks õnne rohkem olla. Kuid varasemate sõitude põhjal oli stardikoht ees, põhikonkurendid tulid tagant. Eespool rajale läinud rivaali sain kiiresti kätte, ent lumesajus suusatades läks kõvasti aega kaduma. Tõusul sõitsin kinnipüütud mehel eest ära, laskumistel libises ta järele. See jäi pisut kripeldama."

Viimases olümpialaagris Davosis oli Mael pere kaasas. "Positiivne, et niisugune võimalus tekkis. Torino kujunes mu kõige lühemaks olümpiaks, see oli nagu MK-etapil käimine. Tulime kaks päeva enne võistlust kohale, tegime soojenduse, siis oli võistlus, puhkepäev, teatesõit ja kohe tagasi koju. Olümpiamelu ei kogenud – Torinos ei käinud kordagi!"

Vancouver 2010: sportlikus mõttes pettumus

2010. aasta Vancouveri olümpial pani Mae panuse 50 km ühisstardist klassikasõidule, paraku päädis etteaste 30. kohaga.

"Üritasin maratonile keskenduda, sõitsin hooajal kaks Worldloppeti maratoni, et pikematel distantsidel paremaks muutuda. Ei õnnestunud. Pärast karjääri lõpetamist tegin geenitesti, mis näitas, et rasvainevahetus pole kõige parem, organism ei saa energiat korralikult kätte. Sportlasena uskusin, et see on treenitav, küll tuleb, kui vaeva näha. Looduse vastu siiski ei saa. Minu õnnetus oli ka hea kiiruse puudumine, grupifinišis kippusin jääma teise poolde. Mulle tulnuks kasuks raske ilm ja rada nagu 2007. aasta MMil, kui grupp jäi lõpuks väikseks. Vancouveris niisugust varianti ei tekkinud, pealegi oli veel tehniline ebaõnn: suusavahetuse ajaks oli klambri kumm pesast välja tulnud, ei saanud suuska kinni, tuli kohendada. Siis tekkis juhtgrupiga vahe, mida ei õnnestunudki tagasi sõita. Läksin liidreid püüdma, kuid tegin endale tempoga liiga. Sportlikult valmistas olümpia pettumuse."

Sotši 2014: olümpial ametnikuna

Sotšis liigub Mae kui igiliikur. "Ütlesin Marttile (EOK spordidirektor Raju – toim), et pane mind augu täiteks sinna, kuhu inimesi vaja on," räägib teisipäeval 42. sünnipäeva tähistav Mae.

Ta rakendab end kõikvõimalikes ametites. "Tööd on palju, alates sportlastele lennujaama vastu minekust ja majutamisest. Olen käinud ka hooldemeestel abiks ja esindajate koosolekutel. Enne

südaööd pole magama saanud."

Ometi on Mae rahulolev. "Suurimad elamused on ilus loodus, olümpia alguse päikeselised ilmad ja head suusarajad. Usun, et sportlastel on Sotšis mugav olnud. Suuri probleeme pole tekkinud, väikestest on aga kiiresti jagu saadud. Siin ringleb hea

ütlus: olümpiaks oli kõik valmis, kui midagi katki

läheb, siis tehakse korda."

Mae üritab vaatamas käia eri alade võistlusi, üleeile jälgis mäesuusatamises Triin Tobi etteastet. "Tipptasemel on kõiki alasid nauditav vaadata," lausub ta.

Jaga artiklit

3 kommentaari

G
G.Sule  /   23:15, 20. veebr 2014
Vahepeal jōudis ka koos Bernatskiga suviseid spordivōistlusi külastada!
  /   20:15, 20. veebr 2014
tehke järgi, kui suudate.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis