Jelena Glebova püüdis pärast lühikava korra naeratada, aga ega see eriti õnnestunud.Foto: AP / Scanpix
Õhtulehe olümpiablogi
20. veebruar 2014, 12:28

Deivil Tserp | Olümpiamasendus (3)

Kolmapäeva hilisõhtul vaatasin Sotšis televiisorist niinimetatud talkšõud, kus mõnitati armutult olümpiamängude veerandfinaalis Soomele kaotanud Venemaa jäähokimeeskonda.

Saates oli kaks hittirooniat. Esiteks räägiti, et nüüd ostetakse ära kogu Soome santehnika, sest kuidagi tuleb ju kaotuse eest kätte maksta. Teiseks öeldi, et jäähoki finaalmängu pileteid on jälle lihtsam hankida – tuleb vaadata prügikastidesse, mis on minemavisatud pääsmeid pungil täis.

Kui Venemaa oli Soomelt tappa saanud, tegutsesin parasjagu Krasnaja Poljanas laskesuusatamise pressikeskuses, kus töötas palju sapiseid idanaabri ajakirjanikke. Lõviosa väljenditest, millega nad asusid omasid tümitama, ei kannata trükimusta. „Reeturid“ ja „argpüksid“ olid kaks kõige pehmemat sõna, mida saab siin ka kirja panna.

Venelaste meeleheidet võib ju mõista: jäähoki kuldmedal olnuks palsam räsitud hingele. Kõiki kannatusi ja süüdistusi, mida võõrustajatel on tulnud seitsme aasta vältel taluda, teavad vaid nad ise.

Samas ei ole venelaste palgapäevad olnud sugugi kehvad. Kolmapäeva õhtuks olid nad võitnud 22 medalit: 6 kulda, 9 hõbedat ja 7 pronksi, mis andis riikide pingereas neljanda koha.

Silmanurgast jälgisin kerge kadedusega ka Soome ametivendi, kellel õnnestus lisaks hokimängijate triumfile kajastada meeste tiimsprindi kulla ja naiste hõbeda võitmist.

Eestil oli aga seljataha jäänud järjekordne masendav võistluspäev, mil ühest tagasilöögist ei jõudnud veel toibudagi, kui serveeriti juba uus altminek. Teisisõnu järgnes laskesuusatajate segateatevõistluse ebaõnnestumisele iluuisutaja Jelena Glebova täielik kõrbemine.

Meeldiv erand oli Raido Ränkeli sitke sõit tiimsprindi poolfinaalis, kuid tema paarimehe Peeter Kümmeli jõuetu etteaste jättis tulevikulootuse kiiduväärse soorituse siiski varju.

Kui venelastel on seoses hokivõistkonna kaotusega üleriiklik lein, siis eestlased piinlevad juba ammu olümpiamasenduses. Laskesuusataja Daria Jurlova ütles küll lohutavalt: „Sporti tuleb võtta nagu elu – kord läheb hästi, kord halvasti.“ Ometi on keeruline halva mängu juures head nägu teha.

Enam ei mõju hingekosutusena ka imeilusad Sotši vaated ja fakt, et olümpia üldine sportlik tase on kõrge. Kui kaasmaalastel läheb ikka nii halvasti, viskab lõpuks kopa täiega ette ja tahad koju. Ent olümpia lõpuni on jäänud veel kolm ja pool pikka päeva...