Pisike iluuisutaja pani olümpial võõrustajate silmad taas särama (1)

"Eile käisime olümpiapargis, kus oli fantastiline õhkkond – kõik külastajad olid rõõmsad," räägib kahe lapse ema Veera reedel kaks tundi enne suurslaalomit, kus stardib ka Triin Tobi. "Tore, et leidub spordivõistlus, mis ühendab kogu maailma inimesed. Televiisorist näeb olümpiat küll paremini, kuid tahtsime seda erilist tunnet ise kogeda. Nüüd olemegi väga rahul, sest tugitoolist Sotši mänge vaadates poleks me midagi sarnast tunnetanud."

Sõbraliku perekonna liikmed ütlevad nagu ühest suust, et pärast Venemaa jäähokimeeskonna masendavat kaotust veerandfinaalis Soomele langes tuju paljudel nulli. Ent tõelise emotsioonilaksu pakkus neljapäeva õhtul 17aastane iluuisutaja Adelina Sotnikova, kes triumfeeris üksiksõidus.

Noorte kulul olümpiale

"Praegu on nii uhke tunne, sportlaste sellised eneseületused liidavad rahvast," kinnitab Veera ning kantseldab 1,5aastast Mišat ja 4,5aastast Anjat.

Tema ema Tamara jätkab samal lainel: "Sotnikovalt võitu ei oodatud. Pigem arvati, et medali võib saada Julia Lipnitskaja, aga tema on alles väga noor – 15aastane. Jah, spordi võlu seisnebki toredates üllatustes."

Perepea Anatoli viib jutu korraks veel hokimeeskonna kibedale käekäigule, mis tekitas venelaste hinge verise haava. Ta muigab, kui märgime, et neljapäeva õhtul ütles üks lühirajauisutamise treener: meie kaasmaalastel on väljakul kaks segavat asja – kepp ja litter, millega nad ei oska midagi teha.

"See oli muidugi iroonia," arutleb soliidne härra Anatoli. "Tegelikult ei ole küsimus mängijate oskustes. Kaotuse põhjus on lihtne, puudub kokkumäng. Iga sportlane saabub olümpiale eri klubist ja üritab koondises oma asja ajada. Ühtset löögirusikat, millega vastast võita, meil kahjuks ei tekkinudki."

Anatoli ja tema lähedased kinnitavad rahulolevalt: olümpiamängude korraldamine on Venemaale tähtis ja suur au!

"Niisugust võimalust ei pruugi meie elu ajal enam teist korda tekkida," sõnab Anatoli. "Ka sellepärast tahtsime võistlust kohapeal oma silmaga näha. Mina olen juba vanem inimene, nägin ka 1980. aasta Moskva olümpiat. Kuid mu lastel ja lastelastel avaneb siin hea võimalus spordipidu nautida."

Anatolil ja Tamaral on koguni viis last ja kaheksa lapselast. Sotši tulek oli pere kindel plaan ja raha nad lugema ei hakanud, ehkki puhtmajanduslikult läheb reis kalliks maksma.

"Minu mees tegeleb äriga," avaldab Veera ehtslaavlasliku siirusega. "Ta teenib väga hästi, meile polnud siia tulek mingi probleem. Tegime sõidu vanematele välja. Lähme ka lõputseremooniat vaatama."

Terrorijutud väsitasid

Sotšis ja Adleris on Anatoli ning tema lähedased varemgi käinud. "Minu vanemad on siitkandist pärit," pajatab Anatoli. "Vahepealsete aastatega on väga palju muutnud – ikka paremuse suunas. Vladimir Putin on tubli, ta leidis olümpia korraldamiseks hea ja õige koha."

Otsekohese inimesena ütleb Anatoli, et tal oli enne olümpiat mitu hirmu naha vahel. "Loomulikult terrorismioht!" poetab Anatoli. "Rahvast on liialt hirmutatud, need jutud hakkasid juba väsitama. Õnneks pole midagi juhtunud ja loodetavasti ei juhtugi. Mure oli ka lume pärast, et äkki sulab ära. Nagu näha, suurt probleemi ei ole."

Anatoli ja tema lähedaste suust ei pudene ühtegi negatiivse alatooniga sõna. "See on olnud suurepärane aeg, lahkume Sotšist rõõmsate ja rahulolevatena," rõhutab Anatoli.

Muide, ülivõrdes räägib ta eestlastestki. "NSV Liidu kokkuvajumine oli sündmuste loogiline käik. Kõik rahvused ei pea ühisest katlast sööma. Pean tähtsaks, et meie vahel püsiksid mõnusad suhted – üksteist pole vaja solvata," lausub Anatoli.