8 aastaga tabeli tipust olümpiaeksootide sekka. Mis läks valesti?! (9)

Aastal 2006 võitis Kristina Šmigun-Vähi Torino olümpialt kaks ja Andrus Veerpalu ühe kulla. Esikümnesse jõudis kokku neli sportlast ja lisaks kolm 20 hulka. Eesti pälvis medalitabelis 12. (!) koha. Vahetult meie selja taha prantsatas… 19 medalit võitnud Norra, sest kuldasid oli neil vaid kaks. Oli see unes või ilmsi?

Sotšis jäi Eesti koondise suurimaks saavutuseks iluuisutaja Viktor Romanenkovi 24. koht. 30 hulka sai ka väliseestlasest mäesuusataja Warren Cummings Smith (26.), kogenud laskesuusataja Indrek Tobreluts (29.) ja iluuisutaja Jelena Glebova (29.).

Tõe huvides tuleb mainida, et iluuisutamise üksiksõitudes osales 30 sportlast.

Tegemist on ajaloolise ebaõnnestumisega, siiani olid Eesti aegade halvimaks olümpiaks 1936. aasta Garmisch-Partenkircheni talimängud, kui parimaks jäi iluuisupaari Eduard Hiiopi ja Helene Michelsoni 18. koht.

Äraspidised "medalid"

Räägime ka 25liikmelise koondise üldisest tasemest. Keskmiseks kohaks oli 51. Kui esikolmikust jäime väga kaugele, siis tagumisest mitte. Kokku tuli vastu võtta viis äraspidist "kuldmedalit", kaks "hõbedat" ja kolm "pronksi". Tõenäoliselt tõusnuks Eesti selles arvestuses üsna tippu, õnneks viimaseid kohti keegi kokku ei loe.

Jätame viimaseks jäänud sportlaste nimed siinkohal avaldamata. Nemad on siiski parimad, kes meil on. See polnud mitte kellegi individuaalne läbikukkumine, vaid kollektiivne krahh, mis paljastas lõplikult, et Eesti spordisüsteem pole jätkusuutlik. See on meie ühine häbi.

Korraldajate rõõmuks troonis Sotši olümpia medalitabeli tipus Venemaa (13 kulda, 11 hõbedat, 9 pronksi), järgnesid Norra (11-5-10), Kanada (10-10-5), USA (9-7-12), Holland (8-7-9), Saksamaa (8-6-5) ja Šveits (6-3-2).

Eestilt kullakoormat nõuda oleks tõesti palju. Kuid leppida sellega, et meie parimaks kohaks olümpial jääb 24., jutustada rõõmsalt, et elus ja spordis käib kõik üles-alla, olud olid rasked, mägi kõrge, õhk hõre, raha vähe, rajal anti maksimum ja pall ongi lõpuks ümmargune… No, sõbrad, kuskil jookseb piir! Spordimehe hing kaotusega ei lepi!

Ka ebaõnnestunud sportlaste puhul ihanuks näha just nimelt rohkem leppimatust. Kompromissitut rahulolematust. Jumal hoidku – pisaraid! Me kõik mäletame väga hästi, kuidas odaviskaja Andrus Värnik Ateena olümpia kuuenda koha järel pettumusest tönnis nagu väike poiss. Ja kuidas ta aasta hiljem Helsingi MMil triumfeeris. Sedasi reageerivad võitjad ja võitlejad.

Medalirõõmu said Venemaal maitsta 26 riigi sportlased. Palju õnne, Valgevene, Austria, Prantsusmaa, Poola, Hiina, Lõuna-Korea, Rootsi, Tšehhi, Sloveenia, Jaapan, Soome,

Suurbritannia, Ukraina, Slovakkia, Itaalia, Läti, Austraalia, Horvaatia ja Kasahstan!

Olümpia järel vastas suusaliidu endine peasekretär Jüri Järv Facebookis minu murelikule sporditeemalisele postitusele järgnevalt: "Riikliku rahastuse alused on konstantsed, see on lihtsalt meie sportlik tase tänasel päeval ja sellega võiks leppida. Küsimus on selles, mida me saame muuta ja mida mitte ning nendel kahel vahet tegemisel."

Sport peab olema riigi sport!

Selline leplik suhtumine oli minu jaoks üllatav. Kus on kirjas,

et Eesti on selline riik, mis peseb käed tippspordist puhtaks ametist lahkuva peaministri Andrus Ansipi suust kõlanud lausega "sport ei pea olema riigi sport"?

Sport on kõikjal riigi asi – mõnel pool lihtsalt rohkem, teisel pool vähem. Loomulikult on tippsport kogu rahva jaoks tähtis. Sest eesmärgiks pole kunagi üksnes palju medaleid võita, vaid nakatada spordipisikusse meie järeltulijad, kes paljud annavad kahjuks virtuaalmaailma urgudest harva näole ja sõjaväkke minnes ei jaksa kümmetki kätekõverdust teha. Tippude ülim siht on külvata vaimustust kehakultuuri vastu. Kellest peaksid juntsud vaimustuma nüüd?

Parima tulemuse alusel edestasid Eestit Sotšis ka Belgia (4.), Uus-Meremaa (4.), Hispaania (4.), Bulgaaria (5.), Taani (nende puhul arvestame erandina ka võistkondi, sest muid sportlasi neil õieti ei olnudki, mõlemad curlingutiimid tulid kuuendaks), Ungari ( 7.), Iirimaa (9.), Aserbaidžaan (12.), Tšiili (13.), Brasiilia (14.), Iisrael (15.), Leedu (16.), Paraguai (17.), Usbekistan (17.), Rumeenia (17.), Andorra (18.), Filipiinid (19.), Gruusia (19.), Argentina (20.), Liechtenstein (21.), Monaco (21.), Türgi (22.), Taiwan (23.), Kreeka (23.). Nendegi ees tuleb müts maha võtta.

Häirivaid uudiseid on tulnud ka väljaspool sporti. Olümpia sissejuhatuseks selgus, et EOK asepresidendi ametis oleva Šmiguni Torino dopinguproovi kohale on tõusnud suur küsimärk. EOK president Neinar Seli omakorda sai kuriteokahtlustuse seoses võimaliku korruptsioonijuhtumiga rahastamisküsimustes. Võtab suisa ohkama. Ent enne hinnangute andmist ootame otsused ära.

Seljataha jäid vaid minikoondised

Kahjuks olen tõesti kümneid kordi erinevatelt inimestelt kuulnud, et Eesti talispordi allakäigu põhjus on lihtne: pärast seda, kui Andrus Veerpalu aastal 2011 dopinguskandaali sattus, keerati keemiakraanid kinni. Tahan uskuda, et selline seletus on ebaõiglane lahmimine. Sestap ootan pikisilmi asjaosalistelt selgitusi. Miks on mitmed mehed aastaid vähikäiku teinud? Miks jäävad paljude parimad tiitlivõistluste kohad tõepoolest 2011. aasta talve? Miks teised saavad ja meie mitte? Kusjuures selle analüüsiga oleks võinud alustada juba mõni hea aasta varem – läbikukkumine Sotšis oli ju isegi Seli enda sõnade kohaselt oodatav tulemus.

Keda me siis üldse edestasime? Viletsama kohaga lahkub Venemaalt küll 37 riiki, paraku on suures osas tegemist talispordi mõistes eksootiliste külalistega, mida valdavalt esindas 1-2 sportlast. Ainus vähegi suurem seljatatud koondis oli kaheksaliikmeline Serbia. Kahjuks oleme sattunud kirevasse seltskonda, meile järgnesid: Bosnia ja Hertsegoviina (26.), Serbia (27.), Briti Neitsisaared (27.), Island (29.), Jamaica (29.), Makedoonia (29.), Hongkong (30.), Iraan (31.), Tonga (32.), Armeenia (35.), Moldova (36.), India (37.), Montenegro (38.), Portugal (40.), Kõrgõztan (41.), Liibanon (42.), Malta (42.), Ida-Timor (43.), Neitsisaared (43.), Maroko (45.), Togo (55.), Peruu (57.), Zimbabwe (57.), Albaania (60.), Küpros (64.), Tai (65.), Mongoolia (70.), Pakistan (71.), Luksemburg (79.), Nepaal (86.). Kaimanisaarte, Dominica, Mehhiko, San Marino, Tadžikistani ja Venezuela sportlased finišisse ei jõudnud.

Tahaks lõpetada siiski positiivse mõttega. Tegelikult on päris palju väga noori sportlasi, kelle etteasteid nelja aasta pärast Pyeongchangis põnevusega oodata tasub – suusahüppaja Kaarel Nurmsalu (praegu 22aastane), Romanenkov (20), Smith (21), mitmed laskesuusatajad ja kahevõistlejad, kiiruisutaja Saskia Alusalu (19), vigursuusataja Kelly Sildaru (12) jne. Tehkem juhtunust õiged järeldused ja loogem neile võimalused vähemalt tipu lähedale jõuda!