Kas Pehrsson kavatseb panna Eesti mängima nagu Chelsea? (6)

Kui Magnus Pehrsson kaks tundi enne mängu Eesti algkoosseisu avaldas, ütles talupojamõistus, et Eesti kasutab asetust 4-5-1, kus Dmitri Kruglov vasakul ja Tarmo Kink paremal äärel ning Konstantin Vassiljev ülemine poolkaitsja.

Pehrssonil oli aga varuks üllatus, sest Eesti poolkaitseliin rivistus üles moel, mis Sinisärkide jaoks uudne. Sergei Mošniikov ja Karol Mets (põhikohaga keskkaitsja) täitsid kahe alumise poolkaitsja kohad ning nende ees oli kolmene spaleer Vassiljev-Kink-Kruglov, kusjuures Vassiljev mängis vasakul äärel, vasakujalgne Kruglov paremal ning Kink nende vahel.

Kui otsida paralleeli maailma tippjalgpallist, siis kõige paremini passib selleks Londoni Chelsea, kes praegu 4-2-3-1 asetust väga järjekindlalt kasutab. Chelsea on Inglismaa meistrivõistluste liider. Järelikult ollakse sellega edukad. Kui Pehrssoni plaan on Eestiga sama teed sammuda, siis millised on meie edušansid?

Esmalt lepime kokku, et ei mängi asetus filosoofia, vaid jalgpallurid, keda Eestil teatavasti väga palju ei ole. Me ei ole Brasiilia või Hispaania, kes võib mõne väga hea mängija rahvusmeeskonnast välja jätta põhjendusega, et ta soovitud mudelisse ei sobi. Meil tuleb kõik oma parimad jõud mobiliseerida. Võtmeküsimus on seega: kas valik, eelkõige just poolkaitsjate osas, on 4-2-3-1 jaoks piisav?

Eilne mäng Gibraltariga, oleme ausad, kuigi head muljet ei jätnud. Üheksast põhimängijast vigastuste tõttu ilma jäänud Eesti tegi rohkelt söödupraaki ning oli vaatamata innukusele uue mänguplaaniga kohanemisega raskustes.

Vahelepõikena olgu öeldud, et kunstmuru ettekäändeks tuua oleks vale, sest üle terve Euroopa peetakse kunstkattel üha enam kohtumisi ning midagi harjumatut ei tohiks see olla ühegi koondislase jaoks.

Kui 1:0 värava löönud Kruglov sai enda jaoks harjumatul paremal äärel korralikult hakkama, siis Kink paistis olevat talle esitatud nõudmiste osas segaduses ning Vassiljev vasakul äärel pole vastase jaoks kaugeltki sama ohtlik kui Vassiljev oma õigeimal kohal – meeskonna südames.

Samas ei tohi unustada, et kolmest spaleeri ümbritsenud mängijad polnud need, kes teeksid seda ideaalolukorras. Ideaalis mänginuks ju ründeliinis Sergei Zenjov või Henri Anier, embkumb äärepoolkaitsja olnuks Henrik Ojamaa ning alumiste poolkaitsjatena tegutsenuks kogenud Martin Vunk ja Aleksandr Dmitrijev. Lisame antud nimedele veel Vassiljev ja näiteks Kruglovi, ning neljamehelisest kaitseliinist ülespoole jääva koosseisu ilme on hoopis teine.

Seega ei saa 4-2-3-1 asetusele – kui see ikka on Pehrssoni pikem plaan – eilse mängu põhjal hinnangut anda, sest traumades harvendatud koosseis võimendas kohanemisraskusi. Ootame ära koduse matši Gibraltariga ning Balti turniiri mängud ja räägime siis uuesti.

Miks mängu algus viibis?

Eilse Gibraltar – Eesti jalgpalli maavõistluse algus viibis 15 minutit, sest vahetult pärast mängueelse soojenduse lõppu lakkasid töötamast kaks neljast Victoria staadioni valgusmastist.

Täpsemalt öeldes nende töö lõpetati, sest tehnikud nägid, et neid toitev kaabel on kohe-kohe üles ütlemas (pole teada, kas pritsis ka sädemeid). See tõmmati stepslist välja, mistõttu kustusid ka tuled. Varuplaaniks oli generaator, mis toimis kenasti, aga mille käivitamine võttis aega. Sellest tulenes ka viivitus.