Kas kõrge verearvuga sportlasel polegi puhtaks jäämise võimalust? (20)

Kui esimene film vaatles eelmise sajandi viimaseid, siis teine selle sajandi esimest kümnendit. SVT hinnangul maalis see suusatamisest sünge pildi, tõeliseks mädapaiseks hinnati 2002. aastal toimunud Salt Lake City taliolümpiat. Tegemist oli võistlusega, kus Andrus Veerpalu sai kuld- ja hõbe- ning Jaak Mae pronksmedali.

Ükski sõit polnud 2002. aastal puhas?

"Arvan, et sel olümpial polnud ükski sõit puhas," lausus tol kümnendil dopinguvastase võitlusega tegelnud professor Don Catlin.

Lõike filmist näitas ka eilne ETV saade "Pealtnägija".

Üks olulisemaid verenäitajaid on punaliblede arv ning juba karjääri ajal oli teada, et Mael ongi see loomupäraselt kõrge. Eesti suusaässal tekkis probleeme, kui võistleja stardieelse lubatud hemoglobiininäidu piiri hakati allapoole tooma. Mõnel korral pidigi ta võistlemisest suu puhtaks pühkima.

Kui rootslaste filmi vaadata, kas loomuliku kõrge punaliblede arvuga sportlane on automaatselt kahtlusalune, kas tal polegi puhtaks jäämise võimalust?

"Filmitegijad tõstatavad vaid küsimuse õhku ja spekuleerivad. On väga raske täpsemalt kommenteerida, kui pole filmi näinud ega tea, millistest vereandmetest käib jutt," rääkis eile päeval suusakoondise endine kauaaegne arst Tarvo Kiudma.

"Aga küsi igalt praktiseerivalt arstilt, kes määrab analüüse, näen seda ka oma igapäevases praktikas – inimeste hemoglobiininäit kõigubki, ja võib seda teha suhteliselt suurel määral.

Mae näit on keskmisest kõrgem, seetõttu pidi temaga kogu aeg valvas olema, kui starti lubamise piir toodi 170–175 peale. Palju sõltus sellest, mis on eelmistel päevadel tehtud, kui palju vedelikke tarvitatud," selgitas Kiudma.

Analüüside võtmise kord hoopis teine

Ta lisas tähelepanuväärse detaili: praegu, kui on kasutusel sportlaste bioloogilised passid, on vereanalüüside võtmisele esitatud kindlad nõuded trenni ja söögi suhtes. 2000. aastate alguses, millest film pajatab, oli aga lugu teine. Analüüse tehti kord hommikul, siis pärast trenni ja juba seetõttu kõikusid saadud tulemused oluliselt. Samuti tuleb arvesse võtta mäestikus ja alpimajas viibimine.

Mae nägi filmi esimest korda üleeile ERRis. Ta lausus Õhtulehele, et filmitegijad pole talle näidanud ühtegi ametlikku dokumenti. Andmetes, mida ta nägi, oli ainult nimi, kolm rida numbreid, kuupäev ja proovi võtmise koht. Ta palus ametlikku dokumenti, aga pole seda tänaseni saanud.

"Minuga tehti 7 minutit kestnud intervjuu, aga filmi jäeti ainult kaks küsimust ja kaks vastust, mis ei kajasta minu täielikku seisukohta," kommenteeris Mae.

Samuti oli filmis juttu kahekordsest olümpiavõitjast Kristina Šmigun-Vähist. Filmitegijatel oli 20 Šmiguni verenäitu aastatest 2002–2006 ning rootslaste meelest kõiguvad need liialt palju.

Šmigun-Vähi tunnistas kuu aega tagasi pärast välismaal avaldatud uudist, et tema Torino olümpial võetud dopingutesti A-proovist on leitud halbu molekule. Saksamaa meedia hilisema väite kohaselt on tegemist anaboolse steroidiga.

ROKi teatel avaldatakse Torino mängude järeltestimise tulemused pärast Sotši taliolümpia lõppu, aga kui kaua sellega aega läheb, ei teatatud.

Marko Kaljuveer: filmi hankimist pole veel arutatud

Lõike rootslaste dopingufilmist näitas eilne "Pealtnägija", aga kas ETV-l on huvi näidata tervet filmi? Nagu näidati soomlaste dopinguskandaali kajastanud linateost "Sinivalge vale".

"Ma ei ole veel filmi näinud, seetõttu pole me seda veel ka arutanud," ütles ERRi sporditoimetuse juht Marko Kaljuveer. "Kui vaatame läbi ja film on okei, siis on meil kindlasti huvi seda näidata."

Kaljuveer lisas, et sporditoimetus ise saateid sisse ei osta, selleks on hankeosakond. Too tegutseb sporditeemalist muretsedes mõistagi koostöös spordiosakonnaga.