Venemaa president Vladimir Putin ja Rahvusvahelise Olümpiakomitee president Thomas Bach.Foto: Alexei Nikolsky
Spordiblogi
10. märts 2014, 10:00

Ott Järvela | Sport ja poliitika on lahutamatult seotud (12)

"Aitäh, Sotši! Aitäh, Venemaa! Sportlased, üheskoos olümpiakülas elades olete saatnud tervele maailmale sõnumi rahust, sallivusest ja austusest. Palun kõigil vastasseisu, rõhumise ja vägivalla kammitsais osapooltel järgida olümpiasõnumit, mis kannab endas dialoogi ja rahu," ütles Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) president Thomas Bach Sotši olümpiamängude lõputseremoonial 23. veebruaril.

Venemaa ja tema president Vladimir Putin lasid Bachi ülla sõnumi kiiresti ja laia kaarega täis. Sõjaline sissetung Ukrainasse ja suveräänse võõrriigi territooriumi okupeerimine on olümpiapõhimõtetele sülitamine, mis tõestab, et Venemaale antud privileeg korraldada tervet maailma köitev spordipidu sulises haisva sorinaga rentslisse, mis omakorda kinnitab, et taliolümpiamängude Sotšile korraldada andes tegi ROK ränga vea.

Võika puändina toimuvad paraolümpiamängud praegu riigis, mis on ametis naabri iseseisvuse rüvetamise ja röövimisega. Muidugi pole ühelgi otsustajal südant öelda neli aastat treeninud invaliid-sportlastele: sorri, võistlust ei toimu. Paraolümpiamängude ärajätmine on seetõttu sisuliselt võimatu ning Putin teadis vägesid Ukrainasse saates seda väga hästi.

Küll aga on narr Rahvusvahelise Paraolümpiakomitee presidendi Philip Craveni kurtmine, et Suurbritannia, USA ja Kanada valitsusametnikud eiravad Sotši-sõidust loobudes spordi ja poliitika mittesegamise põhimõtet. Ning poleks mingit vahet, kui sama ütleks Thomas Bach, Barack Obama, Neinar Seli, Vladimir Putin või Andrus Ansip. Jutt, et sporti ja poliitikat tuleb lahus hoida, ongi üdini narr.

Totalitaarsed režiimid, nagu Sotši olümpiat ja 2018. aasta jalgpalli MMi korraldav Venemaa ning tänavust jäähoki MMi korraldav Valgevene, ei toida suurvõistlustega ainult oma nomenklatuuri ego, vaid pakuvad rahvale tsirkust, et tõrjuda nende peadest mässumõtteid.

Sport ja poliitika on ülitihedalt läbipõimunud ja mõjutavad teineteist jõuliselt. Ning spordil on moraalne kohustus oma käsutuses olevaid hoobasid rahu ja vabaduse võimalikult paljude inimesteni toomiseks ära kasutada, mis tähendab, et diktaatorlikele ja ebademokraatlikele riikidele ei tohi anda suurvõistluste korraldusõigusi.

Ning tehtud vead tuleb parandada. Jäähoki MMi Valgevenelt ja 2018. aasta jalgpalli MMi Venemaal äravõtmine, samuti Venemaa jalgpallikoondise tänavuselt MMilt eemaldamine oleksid tõhusad meetmed, mis aitaksid kaasa inimeste vabadusele roojavate režiimide murenemisele.

Üleilmse spordiboikoti roll apartheidi langemisel Lõuna-Aafrika Vabariigis polnud tühine. Passiivne suhtumine inimõigustesse teeb spordimaailmale häbi ning Rahvusvahelise Jalgpalliliidu (FIFA) peasekretäri Jerome Valcke'i suust 2018. aasta MMi silmas pidades kostunud repliik "Vähem demokraatiat tuleb MMi korraldamisele kasuks." on lihtsalt tülgastav.

Jah, Venemaa jalgpallikoondise eemaldamine MMilt oleks väga drastiline samm ning selle liikmete suhtes ebaõiglane, aga kaugeltki mitte võrreldav ebaõiglusega, millega Venemaa praegu Ukrainat ikestab. Kahest halvast tuleb valida vähem halb variant.