Karl-Eerik Luigend – jalgpallur, kelle meelest pole jalgpall mitte midagi tähtsat! (11)

Säherdune pingetest vaba elu- ja toimetamisstiil tagab vabaduse, millega omakorda kaasneb edu palliplatsil. "Ma tõesti ei võta jalgpalli tööna. Hetkel, kui sain aru, et jalgpall pole tegelikult mitte midagi tähtsat, et võin igal hetkel trennikoti klubisse ära viia, jalgpalliga lõpetada ning midagi muud tegema hakata, saabus vabanemine," räägib Luigend.

2012. aastal Eestis toimunud U19 vanuseklassi EM-finaalturniiril oli Luigend Eesti koondise kapten. Äärepoolkaitsjana mänginud vasakujalgne noormees lõi Kreekale värava, mis jäi tol turniiril Eesti meeskonna ainsaks.

Luigend oli üks vähestest Eesti mängijatest, kes suutis konkurentsis Euroopa parimate 19aastastega – näiteks praegu Madridi Realis särava Jese Rodrigueziga – jätta soliidse ja lubava mulje. Aga 2013 oli sarnaselt tervele Florale ebamäärane ka Luigendi hooaeg. Kord põhikoosseisus, kord pingil. Jõuline jälg jäi jätmata.

Pöördepunkt – reis Aafrikasse

Samas nimetab Luigend ise 2013. aastat oma karjääri parimaks, sest ta arenes inimesena rohkem kui kunagi varem. Ning ainult see ongi oluline. "Saan areneda ka Tallinna vanalinnas jalutades. Ei pea trennis 1000 korda palliga latti tabama. Võin ühest jalutuskäigust saada tohutult inspiratsiooni, mille järgmisel päeval trennis või mängul ära realiseerin. Inimene võib areneda kogu aeg.

Näiteks käisin mullu Roheneemesaartel. Jõudsin kohta, kuhu süda kutsub – Aafrikasse. Nägin kohalikku elu, sõin Aafrika toitu. Olin nädala seal ja lihtsalt nautisin aafriklaste eluolu ja ellu suhtumist. Õppisin asju eelarvamusteta vaatama. Kui ma saan olla vaba, siis väljendub see ka jalgpalliplatsil."

Luigendi juttu tasub uskuda, sest 2014 on alanud väga vahvalt. Talve jooksul uue positsiooni – kaitseliini ees tegutsev kontrolliva poolkaitsja – enda omaks teinud Luigend on tabeliliidri Flora mängumasina tähtsamaid mutreid.

Laupäevases 1:1 viigimängus Nõmme Kaljuga andis just tema 93. minutil söödu, millest Albert Prosa Florale viigipunkti päästis. "Luigend mängis väga enesekindlalt. Kui pall tema käes, on oodata tarka otsust, mis võib mängu saatuse otsustada," kiitis Flora peatreener Norbert Hurt poolkaitsjat pärast mängu.

Väravasööt Prosale polnud laupäeval kaugeltki mitte Luigendi ainus helge hetk. Duellides Kalju kogenud keskpoolkaitsjate Hidetoshi Wakui ja Eesti koondislase Martin Vungiga mängis ta julgelt ja edukalt, avapoolajal vabastas Luigendi täpne sööt Kalju kaitseliini taha Prosa üks-üks olukorda, kus väravavaht Vitali Teleš peale jäi.

Sarnaseid sööte jagas Luigend ka mängudes Tammeka ja Paide vastu. Ning peatreener Hurt kinnitab, et varu on korralik – paljusid imeasju, mida Luigend trennides teinud, pole platsil veel näha saanud. "Karl-Eerik näeb jalgpalli moel, nagu seda suudab vast ainult 5% jalgpalluritest. Ta leiab treeningutel etteantud raamide piires tegutsedes enda arendamiseks väga huvitavaid mooduseid," kiidab Hurt.

Kuidas sai vasakäärest keskpoolkaitsja?

Aga kuidas sai elupõlisest vasakäärest kontrolliv (ehk alumine) keskpoolkaitsja? Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, kui praegune Levadia peatreener Marko Kristal mängijakarjääri lõpetas ja asus 2005. aastal juhendama Flora noortegruppi, kuhu kuulus ka toona 12aastane Luigend.

"Olin kogu aeg vasakul äärel mänginud ja küsisin Kristalilt ükskord, et miks ma ei võiks mängida hoopis keskpoolkaitses. See väljakutse tundus kihvt juba toona, aga Kristal on osav rääkija ja jutt vajus ära ning mina mängisin järgmised kaheksa aastat vasaku äärepoolkaitsjana edasi.

Aga sel talvel Levadiaga peetud treeningmängus sain aru: vau, sel kohal on nii äge mängida! Äärel tuleb peamiselt tegeleda vastase kaitsjaga ja natuke otsida ka enda ründajat, aga keskpoolkaitses saab suhelda kõigiga! Olla täielikult mängu sees ja seda dikteerida!"

Ilmselgelt Luigend seda kaifib. Tolles mängus Levadiaga (saatuse paradoksina juhendab seda praegu Kristal!) ütles Luigend keset mängu Andre Frolovile: vahetame kohad, ma mängin kontrollivat ja sina üleval pool. "Paistab, et Nopi (Hurda hüüdnimi – toim) sai lükkest aru. Kui järgmises treeningmängus HJK-ga koosseis ette loeti, olin alumine poolkaitsja. Ja nüüd nii ongi."

Hurt põhjendab: "Luigendile meeldib loov mäng ja talle meeldib initsiatiivi omada. Temast on saanud Flora meeskonna jaoks väga oluline mängija."

Kalju koostas Luigendi vastu eriplaani

Kalju peatreener Prins oli Luigendi olulisuse ilmselgelt välja raalinud, sest laupäevaseks kohtumiseks muutsid nõmmekad oma pressingut – kui seni survestati vastase keskkaitsjaid kahekesi, siis mängus Floraga jäi see ainult Tarmo Neemelo ülesandeks kunas Hidetoshi Wakui pühendas end Luigendi summutamisele.

Praegusel positsioonil alles kolmandat kuud mängiva 21aastase jalgpalluri jaoks on säärane eritähelepanu kahtlemata kompliment. Nagu tõestas terve teine poolaeg ja Prosale antud väravasööt, siis kohmetumist õnnestus vältida. "Alguses oli keeruline, aga leidsime peagi lahenduse ja siis mäng toimis," meenutab Luigend.

Kahtlemata ei jäänud Luigendi esitus märkamata ka laupäeval Hiiu staadionil viibinud Eesti koondise peatreeneril Magnus Pehrssonil. Rootslase Suur Plaan ehk asetus 4-2-3-1 nõuab keskpoolkaitsjaid, keda Eestis napib. Oleks naiivne alahinnata šansse, et Luigend pälvib kevadisteks maavõistlusteks koondisekutse.

Kuidas elada? Ära mure, ole õnne!

Oma suurimaks eeskujuks nimetab Luigend Itaalia elavat legendi Andrea Pirlot. "Kui Pirlo mängib, siis ma sageli mängu ei vaatagi, vaid ainult teda. See on ikka üpris võimas, mis ta teha suudab. Näen endas sarnaseid omadusi. Ma pole kõige kiirem mees ja võhm pole mul kah suurem asi. Aga proovin olla õigel ajal õiges kohas. Pääsen platsile, ilmselt teen asju piisavalt hästi."

Tavaline Eesti meistriliigas silmapaistvalt mängiv 21aastane jalgpallur rügab ja rabab ainult ühe sihi nimel – pääseda välismaale. Luigend välismaalt pakutavat lepingut tagasi ei lükkaks, aga kinnisidee see pole. "Vana maletajana on mul kombeks ikka kaks käiku ette mõelda. Küll aga olen loobunud ette muretsemisest. Lihtsam on ju pärast analüüsida.

Ma ei ole jalgpallur. Ma olen kõik. Hetkel, kui maalin või kirjutan luuletust või teen süüa, ei ole ma ju jalgpallur. Mu mängijakarjäär võib homme lõppeda. Siis teen lihtsalt teisi meelepäraseid asju. Aga jalgpalluritee võib ka veel 10 aastat kesta.

Nagu Raadio 2 reggae-saates "Bashment FM" Bobby McFerrini kuulsat ütlust "Don't worry, be happy" eestindades öeldi: ära mure, ole õnne! (originaalrütmi matkimise nimel just selles sõnastuses – toim) Nii proovin ka mina elada."