Sport | Muud alad

Mida tähendaks geopoliitiline krahh Eesti spordile ehk Kes pääseks Venemaa koondisse? (44)

Deivil Tserp, Ott Järvela, 26. märts 2014 08:00
Kaspar Taimsoo.Foto: MATI HIIS
Üks osa Ukrainast on läinud Venemaa koosseisu, murettekitavad sündmused samas piirkonnas jätkuvad. Maailmas räägitakse üha sagedamini, et järgmisena võib Vladimir Putin ühtsesse perre aheldada Balti riigid. Õhtuleht küll usub, et nii ei juhtu, ometi otsustasime edgarsavisaareliku innukusega valmistuda krahhiks ja vaadata, kes Eesti sportlastest mahuks suurriigi koondisse.

Eriti sarkastiliseks muutudes tuleb tõdeda, et Sotši olümpia kehvade tulemuste valguses kuluks meie atleetidele vene treenerite jõhker stiil marjaks ära.

Eestis on taunitavaks firmamärgiks kujunenud siidikinnastes kohtlemine, mis tippspordi vaatevinklist on lausa lubamatu.

Samal teemal

Nõukaajal kiruti totalitaarriigi niinimetatud kadalippe ja hakklihamasinaid, mida sportlastel tuli, hambad ristis, läbida. 23 iseseisvusaastaga oleme sujuvalt libisenud teise äärmusse.

Ikka ja jälle räägitakse väiksest valikust ning vajadusest olemasolevat ressurssi mõistlikult kasutada. Nii peame pahatihti leppima, et tiitlivõistlustele sõidab hunnik pooleteramehi, keda saab kiita üksnes normide täitmise eest.

NSV Liidu päevil ilguti kõrgete eesmärkide üle – võit iga hinna eest tundus tobe ponnistamine. Tänavu läksid eestlased tipa-tapa Sotši ning isegi olümpiakomitee ei vaevunud koondisele eesmärki seadma. Ametnikud ümisesid ebamääraselt, et hea, kui igaüks oma tulemuse ära teeb. No ei teinud ju!

Sügisel ütles suusatreener Mati Alaver koondise pressikonverentsil irooniliselt: "Minul ja Raul Ollel (alaliidu spordidirektor) ei õnnestunud meelitada sponsoriteks Gazpromi ega Rosnefti. Samuti ei õnnestunud hankida hämarat idaraha."

Sama irooniliselt jätkates saab väita, et Venemaa koosseisus kaoks ka Eesti sporti pidevalt kummitav rahanappus.

Putinile meeldivad sõnakuulekad inimesed, kes teevad nii, nagu tema tahab. Vastutasuks paneks ta ühe naftapuurtorni tööle Balti spordi hüvanguks.

Seega tuleb Eesti spordi hea käekäigu huvides paluda, et NATO venelaste agressiooni puhul meie kaitsmisest loobuks ja ise peame võimu üle andma ühegi püssipauguta. Sportlased olgu siis kenasti trennis, kui tehakse geopoliitilisi otsuseid.

Alljärgnevalt jätkame jõhkrat spekulatsiooni ja vaatleme alade kaupa, millised on Eesti sportlaste võimalused pääseda Venemaa koondisse.

Sõudmine: ei mingit "püha lehma"

Eesti sõudmise grand old man Jüri Jaanson pressis liidu koondises läbi halli kivi ning noppis punalipu all tiitlivõistlustelt ka paar medalit. Praegu on meil sõudekanalil mehi, kes lööks läbi Venemaa koondiseski.

Kaspar Taimsoo, Allar Raja, Tõnu Endrekson ja Andrei Jämsä saaksid kutse idanaabrite treeninglaagrisse. Ent nii mõnigi olukord laheneks teisti kui spordimeeste sünnimaal.

Kui Eestis käib iga hooaja järel ja uue eel trall, kas panustada "pühale lehmale" ehk neljapaadile või peaks üritama läbimurret kahestel ning andma mõnele mehele võimaluse möllata ühesel, siis idanaabrite katlas niisugust kummivenitamist ei tekiks. Kõik lähtuks ikka dirigendi, teisisõnu peatreeneri nootidest.

Ja kellele nii ei meeldiks, see saaks vaid kodukandi meistrimedali nimel võidelda, tiitlivõistlustele poleks tal enam asja.

Talisport: kahevõistlejad ning Nurmsalu ja Cummings Smith

Talispordis suutsid eestlastest liidu koondises suuri tegusid teha kahevõistlejad, meeldiv erand oli kiiruisutaja Ants Antson. Nüüd lubaks tase Venemaa võistkonda pürgida ikka kahevõistlejatel, Antsoni rolli võiks jõudumööda üle võtta suusahüppaja Kaarel Nurmsalu.

Aga nagu oli juttu sõudjate puhul, ei salli ka kahevõistluse treenerid teisitimõtlejaid. Eestis lubati vendadel Pihodel olümpiaks valmistudes koondise peatreeneri Tambet Pikkori plaane eirata, idanaabrid andnuks sellise soovi korral mõlemale mehele üheotsapileti.

Sotši olümpia põhjal võib väita, et Vene koondisse oleks asja ka mäesuusatajal Warren Cummings Smithil. Nii avaneks USAs elaval sportlasel võimalus esindada monstrumriiki.

Vehklemine: terve koondis Eesti naistest

Eesti on varemgi Venemaa vehklemise hüvanguks rabanud. 1993. aastal maailmameistriks kroonitud Oksana Jermakova abiellus venelasest olümpiavõitja Aleksandr Širšoviga ning esindas hiljem meie idanaabreid.

Praegu on Eesti vehklemise tase nii tugev, et väga heal päeval võiks terve meie epeenaiskond Venemaad esindada.

Mullu EMil kullakursil liikudes said Irina Embrich, Kristina Kuusk, Erika Kirpu ja Julia Beljajeva veerandfinaalis jagu just Euroopa edetabeli juhist Venemaast.

Rääkimata kahekordsest maailmameistrist Nikolai Novosjolovist, keda tahaks oma koondises näha paljud riigid.

Venelaste vaatevinklist on Eesti vehklejate suur pluss ka hiilgav vene keele oskus.

Kergejõustik – kandidaate on rohkemgi kui nõukaajal

Kui hämaratel aegadel oli Eesti kergejõustiklastel liidu koondisega tiitlivõistlustele jõudmine üpris keeruline – parimal juhul jõudis võistkonda kaks-kolm eestlast –, siis praeguse seisuga oleks Venemaa lipu alla lootust augustis toimuvale EMile pääseda koguni kaheksal meie sportlasel.

Olümpiavõitja Gerd Kanter saaks idanaabritegi tiimis staarielu nautida. Mullu suutis parim venelane Viktor Butenko ketast lennutada 65.97.

Hea šanss koondisse pääseda oleks ka eelmisel suvel 65-meetri-joonest jagu saanud Martin Kupperil.

Naiste odaviskes oleks äsja Eesti rekordi 63.17 püstitanud Liina Laasma Maria Abakumova järel teine number.

Koondise peatreeneriks võiks pürgida NSV Liidu sportlastest vana odaga pikima viske sooritanud Heino Puuste, kes juhendab nii Abakumovat kui ka Venemaa meeste esinumbrit Dmitri Tarabinit.

Meeste odaviskes madistaks Risto Mätas Valeri Iordaniga võistkonna teise koha pärast – nende mullused tulemused olid vastavalt 83.48 ja 83.56.

400 m tõkkejooksja Rasmus Mägi oleks Vene koondise liider, kuid talle hingaks kuklasse kaks aastat noorem Timofei Šalõi, kelle tippmark 49,23 on eestlase rekordist vaid neli sajandikku nõrgem.

Marek Niit läbis tänavu hallis 200 m ajaga 20,63, Venemaa esinumber Konstantin Petriašov sama distantsi mullu väljas 20,65ga.

Kümnevõistluses oleks jalg koondise ukse vahel Maicel Uibol (möödunud aastal 8223) ja Mikk Pahapillil (8170). Venelastest sai Ilja Škurenjev kirja 8370 ja Artjom Lukjanenko 8177 punkti.

Korvpall: Kangur koondisse

NSV Liidu korvpallikoondises suhtuti eestlastesse hästi, neid nimetati tarkadeks mängijateks, kes heastasid mõne üldfüüsilise vajakajäämise ajudega.

Mullu Itaalia meistriks kroonitud ja Euroliigaski säravalt esinenud Kristjan Kangur oleks Venemaa koondiselegi vajalik mees.

Kui viimati tundsime rõõmu, et Eesti pääses 2015. aasta EMi finaalturniirile ehk maailmajao 24 parema hulka, siis suurriigi koondislasena oleks eestlasel taas võimalik võidelda EMi, MMi ja olümpiamedalite pärast.

Maadlus: Heiki Nabi versus Karelin

Vene maadlejad on kogenud mõne raudse haardega eestlase topeltnelsonit, mis polnud ilmselt kõige mõnusam tunne. Valitsev maailmameister Heiki Nabi oleks idanaabrite koondise esinumber.

Meenutagem, et Venemaa maadluslegend, kolmekordne olümpiavõitja Aleksandr Karelin kritiseeris sügisel Heiki Nabit, väites, et Londoni olümpial võitis Eesti sangar hõbemedali, tegemata ühtegi heidet.

Kui Putin oma geopoliitikat järjekindlalt teostab, saavad Karelin ja Nabi mõnel riigisisesel võistlusel võimaluse sel teemal silmast silma rääkida.

Käsipall: Jaanimaa, Patrail, Pinnonen

Õhtulehe sporditoimetus uuris Eesti käsipallikoondise endiselt peatreenerilt Kalmer Mustingult, kas mõni eestlane on nii heal tasemel, et pääseks Venemaa meeskonda. "Usun, et Saksamaal mängivad mehed (Mait Patrail ja Dener Jaanimaa – toim) pääseks kindlasti," ütleb Musting.

"Kui nii edasi fantaseerida, siis miks ei võiks sinna saada ka Mikk Pinnonen. Eelmisel aastal nägin EMi finaalturniiril venelaste mänge. Nad olid head, aga mitte midagi erilist."

Jalgpall: kas Klavan saaks koondisse?

Ainus Eesti jalgpallur, kellel oleks mingi võimalus pääseda Venemaa koondisesse, on Saksamaa kõrgliigaklubis FC Augsburg mängiv vasakujalgne keskkaitsja Ragnar Klavan.

Ent seda ainult mitme asjaolu kokkulangemisel. Kindlasti peaks peatreeneri nägemus koondise mängust klappima Klavani tugevustega (rünnaku algatamine, palliga mäng) ning samuti peaks Klavan peatreenerile lihtsalt (väga) sümpatiseerima.

75% tõenäosusega Klavan siiski koondisesse ei mahuks.

Kellel on veel šanss: ratturid ja purjetajad

Kes tublidest Eesti sportlastest võiks veel kuuluda Venemaa koondisse?

Jalgratturitest oleks suurim väljavaade Tanel Kangertil, purjetajatest eelkõige Deniss Karpakil ja Karl–Martin Rammol.

Aga nii nagu nõukaajal, oleks või sees mitmed mitte-olümpiaalade harrastajad. Näiteks kulturistid ja fitnessi tegijad, kes on tiitlivõistlustelt koormate kaupa medaleid toonud. Samamoodi jääpurjetajad jmt.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee