Joel Lindperel on nõmedast vigastusest jube kopp ees!

Lindpere vigastus on eriti nõmeda iseloomuga – puusa ja reie vahel asuvas lihases olevat rebendit süstidega ravida ei saa, tuleb lihtsalt paranemist oodata.

"Valu algas meeskonnaga Türgis laagris olles. Esmalt arvasin, et niisama valutab ja tegin trenni edasi, aga siis ilmes, et lihases on korralik rebend," räägib Lindpere.

Diagnoosi järel algas ootamine. Viimasest pallitrennist on praeguseks möödunud viis nädalat. Pärast täielikku puhkust hakkas Lindpere vaikselt jõusaalis liigutama ning eelmise nädala algusest on toonust tõstnud sörkjooksuga. Korralikust jalgpallitrennist on ta esialgu siiski kaugel.

Eile sai Lindpere arstidelt loa ettevaatlikult sööduliigutusi tegema hakata. Aga koos karmi korraldusega trenn valu korral kohe pooleli jätta.

"Kui järgmisel nädal saan valuta palli sööta, liitun ilmselt meeskonna trennidega. Vigastus on väga lollis kohas. Eesti koondise arst Kaspar Rõivassepp ütles samuti, et tuleb lihtsalt aega anda."

Klubi ootab Lindperet pikisilmi platsile

Aga tippjalgpall pole Põhja-Tallinna hittlaul "Meil on aega veel". Kell tiksub halastamatult. Eriti Lindpere tööandja jaoks, kes on langenud Tšehhi kõrgliigas tabeli viimaseks.

Kevadringi eel oldi 14. kohal, aga senisest viiest mängust pole võidetud ainsatki. Tšempionaadi lõpuni on üheksa vooru ja Baniki seis kriitiline.

"Klubil ei lähe hästi ja mul on kõva press peal. Olin talvel meeskonna põhitäiendusi, kellega loodeti keskväljal üks koht konkreetselt ära katta. Ülejäänud mängijad on enamik noored, platsil napib kogemusi. Iga päev küsitakse ja uuritakse: kuidas tervis? Kangesti tahaksin platsile joosta ja aidata klubil kõrgliigasse püsima jääda, aga samas

tean, et hulluks ei tohi minna. Muidu tuleks suvele vigastatuna vastu minna," räägib Lindpere.

Kontraht Banikuga on selline, et pärast Tšehhi meistrivõistluste lõppu istutakse maha ja arutatakse, kas koostöö jätkub.

Pole vaja olla raketiteadlane, et aru saada – kui Banik esiliigasse pudeneb, pole 92 korda Eesti koondist esindanud poolkaitsja palkamine neile jõukohane.

Kogu olukord teeb nelja USA kõrgliigas veedetud aasta järel Euroopasse naasnud Lindperel hinge täis.

"Õues on 20 kraadi sooja ja meeskond teeb murul trenni, aga mina istun siin nelja seina vahel nagu tühi kott! Närvi ajab! Jube kopp on ees sellest nõmedast vigastusest. Ausalt öelda ei mäletagi, millal viimati nii piinarikka vigastuse küüsis olin."

Optimistlikuma stsenaariumi järgi loodab poolkaitsja Tšehhi liigas esimest korda platsile saada 12. aprilli mängus Slovackoga.

"Loodetavasti peab jalg vastu ja läheb mu elu siin rõõmsamaks!"