Kaisa Pajusalu usub ja loodab, et kui Eesti elujärg paraneb ja praegu välismaal viibivad noored koju naasevad, muutuvad ka eestlased õnnelikemaks ja muretumateks.Foto: Mirko Känd
Sõudmine
29. märts 2014, 09:17

Kaisa Pajusalu: "Uus-Meremaa on parem variant Eestist" (8)

Pärast Sydneys peetavat hooaja esimest MK-etappi Eestisse naasev Kaisa Pajusalu tunnistab, et erilist koduigatsust tal tekkinud polegi. Ärge saage valesti aru – talle meeldib ka Eestis väga, aga ülimalt tšilli meelelaadiga Uus-Meremaaga kõrvutades oleme meie pinges ja närvilised nagu jooksurattast ilma jäetud hamstrid

See viimane on loo autori, mitte Pajusalu väljend. Tema mõttekäik on vaoshoitum, asjalikum ja lootusrikkam.

«Uus-Meremaa on justkui parem variant Eestist,» nendib 25aastane neiu, kes mullugi veetis sealmail paar kuud. «Nad on meiega üsna sarnased, aga oluliselt õnnelikumad. Kui sa ise pole just väga depressiivne, siis pole nendega lävida sugugi raske. Ühist keelt leida on lihtsam kui näiteks hispaanlastega. Aga üks oluline vahe on – nad on eluga eestlastest oluliselt rohkem rahul. Muidugi see ongi nii lihtsam, kui ei pea pidevalt mõtlema, kuidas palgapäevast palgapäevani ära elada.»

Neli korda suurem miinimumpalk

Jah, kõrge elatustase on üks oluline tegur, millega riigis lokkavat üldist rahulolu seletada. Miinimumpalk tõuseb Uus-Meremaal järgmisel nädalal 14,25 kohaliku dollarini (9 euroni) tunnis. Nädalas teeb see 40 töötunni puhul 360 eurot ehk sama palju, kui on Eesti keskmine kuusissetulek miinimumpalga puhul.

«Nagu mu majakaaslane Aucklandis ütles: siin nõuab suurt pingutust, et kodutuks saada,» märgib Kaisa. Ning kui toit ja eluase on 4,4 miljoni elanikuga saareriigis Eestiga võrreldes oluliselt kallimad, siis riided on isegi odavamad.

Muidugi aitab Uus-Meremaa stressivabale elule kaasa ka distantsist tulenev isoleeritus ja hea kliima. Kui eestlane peab praegu suure ärevusega lugema uudiseid Ukraina rindelt, siis kiivi, nagu Uus-Meremaa elanikku riigi rahvuslinnu järgi kutsutakse, võib rahumeeli mõelda, kas laine on piisavalt kõrge, et surfama minna.

Kaisa sõnul on uusmeremaalased väga lahked ja abivalmid. Näiteks sõitis ta Aucklandis kodu ja treeningupaiga vahet mitu

kuud klubi kapteni jalgrattaga. Juhtud sa aga heateo eest kokutades ja häälevärinal tänama, vaadatakse sind kui puhta põrunut – no kui mul endal praegu vaja pole, miks ma ei peaks sulle andma?! Aastate eest Uus-Meremaale kolinud eestlanna kiitis sõudjale ka sealset sotsiaalsüsteemi: kui sul on ikka häda majas, siis aidatakse tõepoolest.

Sundimatut aitamisrõõmu võib näha ka võistluse lõppedes paate masinale laadides. «Eestis on nii, et kui minu oma peal, siis annan tuld. Siin tehakse seda aga koos. Kui treeningu lõpus on aega, minnakse ühiselt kohvi jooma. Ei tea, kas meil on kiire või ei oska me sellistest väikestest asjadest lugu pidada?» mõtiskleb Kaisa.

Päris ekstreemsed treeningu algusajad

Mõistagi pole Uus-Meremaa maapealne paradiis, sealgi on omad kiiksud ja veidrused. Heaoluühiskond on inimesed muutnud kohati pisut mugavaks ja laisaks, nõnda vaadati Aucklandis jala ja rattaga liikunud eestlannat üllatunud ilmel. «Majakaaslased ütlesid: sa oled silly girl (ing k rumal tüdruk – toim.), et 1,5 km kauguses poes autota käid,» muigab Kaisa.

Omaette proovikiviks oli kiividele omane varane ärkamine. Kui Eestis tehakse hommikune treening 10 paiku, siis maakera kuklapoolel mitu tundi varem.

«Meie alustasime kell 7, mõnes klubis tehti esimene trenn kell 6 või isegi 5.30. Ärkamisega mul nii suuri probleeme polnudki, kuid õhtul oli raske end nii vara magama sundida,» tõdeb Eesti parim naissõudja

Õega samas riigis

Kaisa Pajusaluga samal ajal elas Uus-Meremaal ta õde Liina. Tegemist on huvitava kokkusattumusega, nimelt sattus Liina kaugesse kanti seoses doktoriõpingutega merebioloogia erialal. „Tema oli Lõunasaarel, mina Põhjasaarel. Olime küll samas riigis, kuid meid lahutas üle 1000 kilomeetri. Kokku saime vaid kaks korda: aastavahetuse ajaks sõitis tema mulle Aucklandi külla ja märtsi alguses veetsin mina paar päeva tema juures,“ rääkis Kaisa Pajusalu.