Ott Järvela | Eesti spordimaastiku kirevust ei määra teleaeg, vaid alaliitude töö kvaliteet (9)

Eesti praegune, ligi veerand sajandit kestnud vabadus on kasvatanud üles inimesed, kes eeldavad, et asju aetakse ausalt. Erinevalt okupatsiooniajast pälvivad sahkerdajad üha sügavamat avalikku hukkamõistu. Kui 30 aastat tagasi oli tüüp, kes tuttava müüja kaudu leti alt defitsiidi välja sebis, osav, tark ja tegus inimene, siis praegu on analoogselt talitaja puhul tegu lihtlabase lurjusega.

Sporditoimetuse ümber toimuv on paraku tüüpiline näide telefoni- ja kabinetiõigusest, kus sahkerdades ja ausalt asju ajanud inimeste õigustatud ootustele sülitades omakasu taga aetakse. Et asjade ajamiseks ja eesmärkide saavutamiseks on olemas ka aus tee, ei mahu minevikumeestel pähe. Tõsi, ausal teel on üks suur miinus: tuleks kõvasti tööd teha.

Eesti Olümpiakomitee ja tema täitevkomitee liikmed koondagu energia ja tähelepanu spordialaliitude nõustamisele, mitte sõltumatu ERRi torkimisele. Põhjus, miks mitmed spordialad meedias (sealhulgas ERRis) vähe tähelepanu saavad, on olematu või vähene suutlikkus oma ala tutvustada. Lisaks on kõlava nime "Eesti meistrivõistlused" sisu sageli õõnes või kõdunenud. Sisutu võistluse kajastamisel puudub aga mõte.

Tõlge: suutlikkus spordiala tutvustada ei tähenda selle ETV eetrisse sebimist või reklaamartikli ostmist, vaid ala, võistluse või sportlase paljudele inimestele südamelähedaseks muutmist. Kui see tehtud, ei jää meediatähelepanu tulemata. Aga ajakirjandus ei maksa avanssi.

Tõsi, erinevalt erameediast peab ja saab ERR lähenema spordile veidi laiema haardega. Seda ongi tehtud. Aga marginaalseid asju näidates marginaliseeruks ERR ka ise ja see oleks halb.

Riigi poolt rahastatava avaliku hüve (olgu see kultuurkapitali rahaline toetus, ERRi eetriaeg või spordipreemia) jagamine ei saa käia põhimõttel kõigile võrdselt või isegi mitte põhimõttel igaühele midagi.

Sarnaselt teistele kultuurivaldkondadele peab kvaliteedikontroll kehtima ka spordis. Tiitlivõistlustele pääsemiseks tuleb täita valiknormid või olla piisavalt eksootiline a la Keenia suusataja. Kui teleaeg on saanud humanitaarabiks, milleta patsient (spordiala) sureb, on aeg küps eutanaasiaks.

Mõni mõte ka praegusest tüliõunast ehk jalgpallist. Jalgpalli MMi näitamine on elementaarne. Tegemist on käesoleva aasta tähtsaima spordivõistlusega (jah, Sotši olümpia peab leppima hõbedaga), mis on teleõiguste hankimiseks ammendav argument.

Vastujutt, et maksumaksja raha ei tohiks kulutada võistlusele, kus Eesti sportlased ei võistle, ei päde ühestki otsast. Jalgpalli MM on nagu USA presidendivalimised või sõda Iraagis või 9/11. Sellest möödavaatamine oleks vastutustundetu, sest jätaks Eesti inimesed ilma maailma tolle hetke tähtsaimast sündmusest.

Ning kui ERR tohiks näidata ainult Eesti sportlaste osalusel peetavaid võistlusi, ei jõuaks ekraanile taliolümpia jäähoki- ja suveolümpia korvpalliturniir. Samuti mitte meeste 100 meetri finaaljooksud.

Jalgpalli meistriliiga (NB! Tegu on jalgpalli MMist täiesti sõltumatu asjaga ning nende jutuga "üks jalgpall kõik" ühte patta panemine on põhjendamatu!) ülekannetest rääkides, siis korvpallile pakuti sama võimalust, aga nad loobusid. See on fakt. Leiti, et sponsorite näitamine on tähtsam korvpalli ETV-s näitamisest. See oli korvpalli valik. Loodetavasti õige, sest elujõuliste korvpalli Eesti meistrivõistlusteta oleks meie spordimaastik kõvasti nukram.

Selle maastiku ilme ei sõltu aga spordimeediast või ERRist, vaid spordialaliitude kvaliteedist.