Kaisa Pajusalu juhendaja, sõudmishooaja avaetapil Sydneys päikest nautinud Matti Killing (66) analüüsis Õhtulehe palvel Eesti sõudmise hetkeseisu ning rääkis loo, kuidas tema hoolealusele Allar Rajale läks totral kombel kirja vahele jäänud dopingutest.
Lõppenud Sydney MK-etapp osutus suureks Leedu peoks: meeste paariskahene tuli esimeseks, naiste kahene ja meeste ühepaat teenisid teise koha. Lõi pahviks?
Ei ütleks nii. See oli igati oodatud tulemus, ka mulluselt MMilt said nad kulla, hõbeda ja kuuenda koha.
Aga heas mõttes veidi kadedaks teeb?
No kindlasti. Samas mõne aasta eest kadestasid nemad meid. Nii see väikeriikide puhul lainetena käib. Kui Jüri Jaanson tipus oli, käis täna ühesel teiseks tulnud Mindaugas Griskonis temaga laagrites kaasas ja kasutas meie taustatiimi. Eks kord oli Piibeleht peal ja Vestmann all ning siis jälle vastupidi.
Aastatel 2004–2009 võitsid Eesti sõudjad igal aastal olümpia- või MM-medali. Viimasel neljal hooajal pole seda suudetud. Kas kuldaeg on lõppenud?
Vastupidi. 2009. aasta MM-pronks (Allar Raja ja Kaspar Taimsoo kahepaadis – M. R.) oli uue paatkonna esimene läbilöök, medalil oleme vahepeal olnud nii MK-sarjas kui ka EMil. Mina ütleksingi, et aasta 2013 oli esimene medalita aasta, sest EMi medal pole MMi omast vähem tähtis. Olümpia vastu see tõesti ei saa.
Meil on käsi pidevalt pulsil, oleme kogu aeg pildis olnud. Võib-olla kõige säravamaid tulemusi pole tulnud, kuid seal on ka omad põhjused. Pärast 2009. aastat seadsime sihi olümpiale. 2010 ja 2011 treenisime suurte koormustega, et neid siis olümpiahooajaks alla lasta. Jälle on see meie väikese vabariigi nõrkus, et võib-olla oleks siis jäänud mõned head mehed rakenduseta. Juhatuse, presidendi ja tagatubade töö viis selleni, et 2011. aastal loodi EMiks neljapaat ja me ei saanudki teada, kas Taimsoo ja Raja olnuks Londonis medali väärilised. Neljapaadi tulemus oli olümpial küllaltki kõva (neljas koht – M. R.), kuid medalikolmikusse kiilu lüüa ei õnnestunud.
Kas alanud hooajaks on paatkonnad raudselt paigas – mullu loodud neljane ajab üht ning kahesesse istunud Tõnu Endrekson ja Andrei Jämsä teist rida?
Seda ei saa kunagi täie kindlusega öelda. Eks noored (Sten-Erik Anderson ja Kaur Kuslap – M. R.) peavad arenema. Näis, kui pikk selle hooaja samm on. Mehed on omavahel käed löönud ja tahavad koos neljapaadis jätkata. Aga ma ei välista, et kui keegi teine on väga tugev või keegi neljast ansamblist välja kukub, võib muutusi tulla (lisaks pole teada, kas ja kuidas võib kaarte segada hiljutine uudis, et Endreksoni ja Jämsät treeniv Tatjana Jaanson pääses Katrin Saksa asendusliikmena riigikokku – M. R.).
Eesti pärjatuim tegevsõudja Endrekson on üritanud ka ühesel läbi lüüa, paraku edutult. Ju ta pole lihtsalt ühepaadi mees?
Jah, ei ole. Mullune EM näitas ära, et see asi ei toimi hästi. Tal on ühesel raske, samamoodi ka Kaisa Pajusalul. Väga keeruline on ühesele vajalikku väikest nõksu üles leida. Tõnul oli väga hea Jüri Jaansoni järel kahesel kihutada, Kaisale sobis sõitmine kahesel Jevgenia Rõndinaga. Mõlemal on ühesel potentsiaali, küsimus on paaditunnetuses. Võib-olla on nad natuke ka liiga pehmeloomulised – ühepaadil peab ääretult nahaalne olema.
Eelmisest kevadest oled Pajusalu treener. Ta osales ainsa eestlasena Sydney MK-etapil, kus oli kaheksa osaleja hulgas viimane. Kuidas ta hetkeseisu hindad?
Laias laastus pole viga midagi, iga sõit läks paremaks, B-finaalis kaotas ta tugevale sakslasele ainult viie sekundiga. Ta treenis kolm kuud Uus-Meremaal. Midagi pole valesti tehtud, kuid Kaisal on teatud eripärad, mida oleks pidanud teadma. Olen veendunud, et füüsiliselt on ta hooajaks hästi valmistunud, tehnilise poole pealt tuleb paar nõksu ära lahendada. Siiani olen temaga vee peal saanud vaid ühe kuu tööd teha.
Kui palju mõjutab meid uudis, et Rio olümpiale ei pääse enam 13, vaid ainult 10 meeste neljapaati?
Kui tahad finaalis sõita ja medalit võita, ei muutu absoluutselt midagi.
Siin Sydneys oli MK-etapil tuhandeid pealtvaatajaid. Kas Eestis tehakse ala populariseerimiseks piisavalt?
Sõudmist on Eestis raske massidesse viia. Austraalia, Inglismaa või Saksamaaga on meid keeruline võrrelda, neil on pikad traditsioonid. Eelmisel aastal helistas sõber mulle, et pääseda Londoni MK-etappi vaatama. Tuli välja, et nädal enne võistlusi olid kõik 5000 piletit välja müüdud. Saime talle kaelakaardi ja võistlused õnnestus siiski ära näha.
Kindlasti saab sõudmist ka Eestis popimaks muuta. Peame end paremini ajakirjandusse suruma. Alaliidul on pressitöö osas arenguruumi.
Eestis kütab kirgi ETV sporditoimetuse juhi Marko Kaljuveeri vallandamine. Talle heideti ette liigset jalgpallilembust ja leigust paljude teiste alade suhtes. Kas sõudmise osas olid tulemuste ja kajastuse proportsioonid paigas?
Meie kindlasti tahaksime rohkem pilti saada. Samas saan aru, et ülekande finantsiline pool peab tasakaalus olema. Täna meil seda raha pole, et aidata MK-etapi või Eesti meistrivõistluste ETVsse toomist rahastada.
Jalgrattasport ja suusatamine on dopinguprobleemide tõttu usalduskriisis. Sõudmises on dopinguskandaale oluliselt vähem. Kas keelatud aineid kasutataksegi vähem, vahelejäämised ei jõua meediasse või on kontroll nõrgem?
Ma viimast seisu ei tea, aga meil oli vähemalt nii, et vahelejäämise korral määratakse eluaegne karistus ja kogu lugu. Mis kasutamiseni viib? Mujal on ju igal pool suured rahad mängus ja see paneb katsetama. Tegelikult panustatakse ju igasugusele taastumisele. Üldiselt pole nii, et panen pilli hamba vahele ja tulen võitjaks. Andrus Veerpalu tehnikat pole võimalik ühegi tabletiga saavutada. Pigem on küsimus, kuidas nende mahtude juures ära taastuda.
Ka sõudmises on olnud nii, et kohe võistlusterritooriumile astudes on sul kütid kannul. Praegu on sportlane WADA poolt pandud orja staatusesse, pead kogu aeg aru andma, kus sa oled ja hoidma ust 24 tundi ööpäevas lahti. Okei, tunni aja jooksul pead olema kontrolliks kättesaadav – aga kui olen märkinud oma asukohaks hotelli, kuid sõudekanali äärest jääb üks buss mingil põhjusel minemata? Mullu said poisid kirja missed test’i (dopinguproovi andmata jätmine – M. R.), sest vaatasime ühel päeval, et ilm on ilus ja hea oleks vahelduseks Viljandis seisval veel harjutama minna. Lahkusime kümme minutit enne ADAMSisse märgitud aega Pärnust. Siis tuli keegi Allar Raja kohta uurima. Kui temalt küsiti, et kellega on tegu ja kas on vaja midagi teatada, öeldi: ei ole vaja. Me saanuks ju otsa ringi pöörata ja proovi ära anda. Ega me kellegi eest põgenenud. Aga nemad tahavad olla salastatud. See oli kümne minuti küsimus, nüüd peame juhtunut poolteist aastat seedima (siis eksimus aegub, kolm missed test’i võrdsustatakse aga positiivse dopinguprooviga – M. R.).
Dopingu vastu võitlemine on hea, aga võiks olla veidi inimlikum. Minu teada sai ka Heiki Nabi nii missed test’i – ta lülitas väikese lapse tõttu uksekella ööseks välja. Dopingukontroll tuli hommikul ja andis kella: kui keegi uksele ei tulnud, oligi kõik. Aga see pole ju eesmärk.
Kommentaarid (0)