Ühe mängu põhjal ei saa muidugi minegid järeldusi teha, seda enam, et siin ei räägita sõnagi kaitsest, mis Cramol kogu hooaja vältel totaalne läbisõiduhoov olnud on - kahjuks meie ajakirjanikud antud nüansse ei märka ega mõista (v.a noor Tiisler) Samas see, mis siin artiklis öeldud, vastab suures osas tõele - antud peegelpildi võib kanda pea kõikidesse mängudesse üle. - Millage pole mingi mängujuht, pigem viskav tagamängija, kelle toomine jääb Varraku hingele. - Cramo pikad on tõepoolest must auk, sest palli korvi alla saades sealt söötu tagasi ei tule - eriti ilmekas näide on siinkohal Bamba, kelle punnitatud viskeid kasvõi eilses Pärnu mängus oli halb vaadata. - Rünnakuskeem on Cramol liialt visetele rõhutud. Väga vähe kasutatakse tänapäeva korvpalli ruulivat pick-n-roll rünnakut, millega näiteks Cramot vastaspooled rõõmuga lõhuvad. Tagumised (Millage, Sokk, Veideman) on muidugi pick-n-roll olukordades üsnagi saamatud ja ei ründa korvi sellise tervausega nagu vaja oleks - Veidemani üks suuri nõrkusi ongi liialt pehme pick-n roll mäng, kus ta ei oska nn abi tulekul efektiivselt ja otsustavalt tegutseda.
KOMMENTAARID (5)