Kaido Höövelson 2004. aastal Jaapani tundmatusse minekust: «Tegin õige otsuse, läheksin uuesti!» (9)

Ta võttis koos Ott Juurikasega Jaapani-tee jalge alla 2004. aasta veebruaris. Ja täpselt kümme aastat hiljem toimus tõusva päikese maal pidulik patsilõikamise tseremoonia. Üks eluetapp sai läbi.

Nüüd, kui on teada, kuidas käib sumomaadlejaks saamine ja elu profina, kas Kaido võtaks 19aastase noormehena 2004. aastasse sattudes selle teekonna uuesti ette?

«Tegin õige otsuse ja teeks selle ka praegu,» kõlab kindel vastus. «Arvan küll, et teades, mis ees ootab, läheksin uuesti! See oli hea aeg. Tagantjärele on kõik ajad head. Kooliaeg on hea ja lapsepõlv on hea, sageli saame sellest alles hiljem aru.»

Oled pidevalt rõhutanud, et ei kavatse end pärast sumokarjääri lõppu Jaapaniga siduda ja tuled Eestisse tagasi, tahad elada maaelu. Su nägu särab siin Virumaa metsade keskel, hing kindlasti ka, kas see sobib sulle Jaapanist paremini?

Ei. Usun, et mulle sobis ka Jaapan. See andis mulle väga palju kogemusi ning pani mind enda ümbrust ja inimesi hoopis teistmoodi vaatama. Eks algus oli ikka harjumatu, kõik uus ja huvitav. Ajaga õppisid järjest juurde Jaapani, sealsete inimeste kohta, elust-olust, kõigest. See on niisugune hea ühiskond – inimesed on lahked, vastutulelikud. Usun, et ükskord saan ka siin neid kogemusi kuidagi kasutada.

Praegu võib öelda, et me kõik – mina ja mind ümbritsevad inimesed – oleme sellest kümneaastasest kogemusest tugevamaks saanud ja oma maailma avardanud.

Et Jaapanisse profiks minna, tuleb esmalt hankida sumo-pisik. Kas nakatusid kiirelt?

Mängisin korvpalli, aga 10. klassis hakkasin käima ka judo-trennis. Õppimine kannatas ja tuli valida. Korvpall on siiamaani hingelähedane, aga ei jäänud judole raske südamega alla. Pikkust oli, aga eks kaalu lisandus ka, gümnaasiumi lõpus juba 130 kilo kanti. Judotreener Riho Rannikmaa tutvustas ka sumo. Mu poolvend Meelis tegeles nii judo kui ka sumoga, temagi kutsus, et tule ja proovi.

Sumo on hobi korras tehes selline lahe ala! Said teistega jõudu katsuda. Kui profiks said, mõistsid, et jõul on oma tähtsus, aga kõik tuleb pisidetailideni läbi mõelda. Et sumo ei ole niisama nügimine ja rüselemine.

Sumopisik saadud ja Eestis veidi harjutatud, läksite kahe mehega Jaapanisse. Kas see oli pigem enda huvi või torkis rohkem keegi tagant?

Kes mind sundida oleks saanud?! Kui võimalus tekkis, võtsin selle kohe vastu, mul polnud midagi mõelda. Nägin profisumo televiisorist, see oli lahe. Jaapan tundus eriti huvitav. Sain end kõiges proovile panna. Sumoga alustaja elu pole samasugune nagu Ameerikast tulevatel pesapalluritel, kel kõrval tõlk, autojuht, koduabiline – kõik on olemas. Sa pead oskama jaapani keelt, et saada kõigest ikkagi lõpuni aru.

Kui kiiresti said keele selgeks?

Oleneb, kuidas vaadata. Õpid kogu aeg. Et end mugavalt tunda, läks pool aastat või aasta. Eks õhtuti sai õpitud ka.

Läksite koos Juurikasega, tema naasis pool aastat hiljem Eestisse. Kas koos oli kergem?

Väga ei oskagi öelda, ehkki koos oli kindlasti parem alustada. Pärast kolme esimest kuud jätkasime juba erinevates klubides, vahemaa oli päris suur, mitte nagu ühest külast teise.
Sumotallide noorte elu pole just meelakkumine.

Kas see oli kümneaastase aja raskeim periood?

Tulime kuue poisiga ühel ja samal ajal klubisse, jagasime omavahel tööd ära ja selle võrra oli lihtsam. Sisseelamine sisseelamiseks, kõik oli uus ja huvitav. Olin harjunud tööd tegema, seegi aitas kohanemisele kaasa.

19 ei ole enam lapse vanus. Siis peab endal juba kahe kõrva vahel midagi olema, saad aru, et sa pole üksi, vaid sinu ümber on ka teised inimesed. Võtsin algust kui koduse kasvatuse aega. Kui reeglid on sellised, siis nad on, ma pole protestimeelne – maalt Rohu külast Tokyosse ju! Nii ta läks ja ma ei kahetse midagi.

Alustasid sumoga hilja, kas see takistuseks ei saanud?

Kui mõni oli kümme aastat juba sumo harrastanud, siis sa pead ise lihtsalt nii palju rohkem trenni tegema. Pead ennast käskima, sundima. Alguses see oli natuke raske, aga inimene harjub iga asjaga. Õhtul, kui kõik hakkasid end vaikselt külili sättima, tegin ühe trenni veel.

Mis vanuses hakkavad Jaapani poisid asja tõsiselt võtma?

Üldjuhul sama vanalt kui mina ehk pärast gümnaasiumi lõpetamist. 15aastaseid tuleb ka, aga nendest lõpetab poole aasta jooksul nii 60 protsenti. 15aastane on ikka veel laps. Ta mõtleb, et põhikool lõppes, mida teen: kas lähen ametikooli või gümnaasiumisse? Jaapanis on ka kolmas variant – sumoklubisse. Sumo proovisid paljud nii-öelda pätid. Neil oli valida: kas erikool või sumoklubi.

Ma ei tea, mida nad kõik olid juba teinud. Näiteks oli 15aastane midagi käele tätoveerinud. Sumos ei tohi tätoveeringuid olla ja siis nad kraabivad need maha. See on hea võrdlus, kui raske võib olla elu sumoklubis. Juba see iseenesest on kasvatus. Kui «pätt» tahab sumosse pidama jääda, siis kasvab ümber, teist võimalust pole.
Tegelikult saavad Jaapanis soovijad sumo harrastada juba algklassidest peale – see on kooliprogrammis.

Kui sa esimest korda Jaapanisse läksid, kas teadsid, mis on yorikiri (üks sumo põhitehnikatest – V. A.)?

Kui päris aus olla, siis ei teadnud. Esimese aastaga tuli hästi palju igasugust infot, see tuli läbi närida ja midagi meelde ka jätta.

Mida ütled Eesti poisile, kui keegi tahab sinu jälgedes kaugele maale minna?

Harrastajaid meil leidub, see on hea märk. Kui sul on plaan hakata sumoga tõsisemalt tegelema, siis ainuke tee ongi Jaapan. Veidi peaks algteadmisi olema, aga tehnikaid, heiteid ei pea peensusteni teadma. Seda õpitakse töö käigus. Kõik peab tulema loomulikult. Sa pead iga päev lihtsalt nii palju rohkem maadlema ja tööd tegema, aga kõik on võimalik.

Praegu on meil kaks poissi, kellest võib asja saada. Eeltööd Jaapanisse mineku korraldamiseks on teha veel natuke vara, neil on mitu aastat koolis käia. Pärast gümnaasiumi lõppu on paras minna.

Aga paras kehamass peab ikka juba taga olema?

See on üks asi, teine on kiirus ja jõud. Sumos on püüdnud läbi lüüa ka suured, 280kilosed poisid, kes pole kuhugi jõudnud. Keskmised sumomaadleja mõõdud võiks muidugi olla. Kui 100kilone mees saadakse ringis kätte, siis ta rahva sekka ka lendab.

Kui palju said «noorena» jälgida tippude matše?

Esimestel turniiridel võis minu matš alata kell pool üheksa hommikul, jõudsime varakult koju ehk klubisse tagasi. Tegin oma päevatööd ära ja siis ikka piilusin telerist. Tippmeeste maadlemise aeg oli kella neljast kuueni, aga täpselt samal ajal käis ka õhtusöögi valmistamine ja kõik noored pidid olema köögis.

Köögis telerit polnud. Teler paiknes tagatoas, nii sai käidud ühe silmaga piilumas, päris palju sai vaadatud. See lisas tahtmist ja edasipürgimise indu. Tippmatšide nägemine polnud lihtne, aga paljust ma ilma ka ei jäänud. Noore elu kestis poolteist aastat.
Kerkisid sumohierarhias väga kiiresti, ka esimeste vigastuste ja pimesoolelõikuse kiuste. Ühest hetkest oli su põlv aga matšide ajal alati sidemes.

Kas 2006. aastal saadud esimene vigastus jäi tervet karjääri saatma?

See oli esimene trauma, olin noorem ka. Põlv sai enam-vähem korda, aga siis vigastasin seda veel kaks korda järjest. Tegelikult mõtlen, et kui ma poleks põlve vigastanud, poleks ma võib-olla kunagi saanud Imperaatori karikat (antakse suurturniiri võitjale – V. A.).
Leian, et kui sportlane on tippvormis, sul on kõik korras, jääb sul tulemusest vajaka. Kui mõni trauma segab, üritad sa rohkem trenni teha, et vorm kiiremini tagasi saada. Kui olin füüsiliselt parimas vormis, ei teinud ma kunagi head tulemust. Kui põlv veidi segas, tulid paremad tagajärjed.

Kas põlv oli ainus põhjus, miks mullu sügisel lõpetamisest teatasid?

Keha ja hing rääkisid juba oma keelt. Seda jõudu ja tahtmist oleks veel olnud, aga ühe jalaga ei tee. Ja teine on ka selline, et kuidas juhtub. Kuidas põlv praegu on? Hea. Eks natuke anna ikka tunda. Aga teine põlv on ka olemas. Oleks ma kaheksajalg, oleks lihtsam – kui üks ei tööta, siis seitse ülejäänut töötab!
Arvan, et arstid tegid põlve heaks kõik, mis nende võimuses. Mõni arst ütles küll, et kohe operatsioonile. Teised kaks – oot-oot, kas sellega saab põlve ikka nii terveks, seal olid oma riskid. Näis, kuidas nüüd läheb. Kui tekib vajadus lõigata, tuleb see ära teha.
Sumomaadlejana kippus su kaal juba 200 kilo lähistele. Eeldan, et soovid nüüd spordijärgses elus seda numbrit vähendada, kas või juba põlve pärast.
Tunnen ennast piisavalt, tean, mida pean tegema. Loomulikult tuleb kaalu langetada, toituda nii tervislikult kui võimalik ja liikuda, ikka liikuda! Aga kui oled kümme aastat kaalu hoidnud, ei võta sa poole aastaga 60 kilo maha. Igasugused dieeditabletid ja -söögid – andke andeks! Tuleb ennast liigutada! Inimesed, liigutage end!

Kuidas sa end praegu liigutad?

Maal pole sellega ju muret! Tõsi, teine Kaido kuluks ka ära: üks suhtleks meediaga, teine teeks maatööd.

Kas sportlikku liigutamist tuleb ka ette?

Maaelu ongi omamoodi sport – oled terve päeva värskes õhus. Tokyos jäi ju treeningutevälisel ajal suhteliselt palju vaba aega – mõtlesin juba siis, et saaks puid lõhkuma või heina tegema!

Sumoringi pole sattunud, keegi sparringuks pole kutsunud?

Mina ja sparringupartner?! Arvan, et kipub ikka vastupidi olema.

Poolvend Meelis võitis äsja Eesti meistrivõistlused, äkki ta tahtnuks enne tähtsat võistlust sinuga trenni teha.

Siis pean endale aega võtma, pea ees ma kuhugi joosta ei taha. Praegusel perioodil on palju mõtlemist ja plaanide tegemine.

Kasvasid üles Laekvere vallas, lööd nüüd kodus käed külge ja oled elule puhunud ka kõrvalvallas asuva puhkemaja. Kui kindlustatuna sa end pärast profikarjääri, kus tõusid maailma teisele astmele, tunned?

Mulle ei meeldi rahajuttu rääkida. Kes kuidas võtab – kas rikas on see, kel on palju raha ja palju asju või palju sõpru? Ka selle maja täpsematest plaanidest ei soovi ma praegu juttu teha – ma pole kunagi jaganud laskmata karu nahka.

Kas inimesed leiavad tee siia, Rakverest paarkümmend kilomeetrit edasi Mustvee poole?

Praegu püüame korraldada igas kuus ühe peo, maikuus tuleb siia Henrik Normann. Kodulehel (www.baruto.eu – V. A.) on ürituste info üleval. Vaimusilmas näen, et siin võiks olla tore kooskäimise koht, kus linna- või maaelu rutiinist välja saada.

Oled rääkinud lootusest, et Eesti inimesed aitaksid sul kodumaa ellu jälle sisse elada. Kas aitavad?

(Muheleb.) Kõik suhtuvad nii, nagu ma polekski ära käinud. Lihtsalt palju on muutunud, mõtled, et ikka vist olen käinud. Inimesi on jäänud palju vähemaks. Kes on kuhu läinud, aga loodan, et nad kõik tulevad ükskord tagasi sinna, kust nad välja lendasid.

Oled öelnud, et soovid pärast sportlaskarjääri lõppu koos abikaasa Elenaga kasvatada üles palju lapsi. Kas see soov on endiselt jõus?

On ikka. Lapsed on head selleski mõttes, et nad «sunnivad» vanemaid end rohkem pingutama ega luba lõdvaks lasta.

Sumoisa: poistel oli suur tahtmine!

Eesti sumoisa Riho Rannikmaa meenutab kümne aasta tagusest ajast rääkides, et Kaido Höövelsoni ja Ott Juurikast ei tulnud künnihärgadega Jaapanisse ajada, vaid asi oli vastupidi.

«Nende minek polnud mitte minu, vaid nende tahtmine. Mäletan, et tegime ühe demonstratsioonesinemise ja pärast tulid poisid koos küsima, kas saab organiseerida Jaapani klubisse harjutama minekut,» rääkis Rannikmaa.

Kaido Höövelson
Sündinud: 5. novembril 1984
Tippsaavutused: Suurturniiri võitmine 2012 jaanuaris ja yokozuna kandidaadiks nimetamine, profisumo edetabeli 2. koht 2010 juulis.
Sumokarjäär: 2004 sai kutse siirduda profiks Jaapanisse; 2006 tõusis kõrgeimasse, Makuuchi divisjoni; 2008 kümne parema sekka, komusubi’ks ja sekiwake’ks; 2010 ozeki’ks, kellest kõrgemal astmel on ainult yokozuna; 2012 lõpp–2013 tõid vigastused ja katkestamised ning karjääri lõpetamise.
Riiklik autasu: Veebruaris 2012 tunnustas president Toomas Hendrik Ilves teda Valgetähe III klassi ordeniga.