Talisport

Kadri Lehtla meenutab nurjunud Sotši olümpiat: "Olin nagu nolk esimesel eksamil!" (4)

Õhtuleht.ee, 9. aprill 2014 15:03
Kadri Lehtla Sotši olümpial.Foto: STANISLAV MOSHKOV
Viimaste aastate Eesti parim naislaskesuusataja Kadri Lehtla kirjutab oma blogis, mis sel hooajal ja eriti Sotši olümpiamängudel valesti läks. Sprindis jäi tema laeks 69. koht, tavadistantsil 44. koht.

Pärast jaanuaris tekkinud seljavigastust jõudis ta olümpiaks heasse vormi. "Olümpial olin valmis paugutama. "Jaa... sinna nahka see läks. Nüüd saan alles aru milline jänes ma sprindi ajal olin. Võistluspäeva algul oli kõik tip-top ja närv tugev. Soojenduse ajal käis korraga klõps... ja see oli just see hetk kui tribüüni vaatasin.

Samal teemal

Tavaliselt ma ei tee seda ja isegi pilk jookseb pilk üle, siis on see minu jaoks lihtsalt mingi häälitsev mass... ei midagi erilist. Kuid nüüd oli tunne, et seal on miski või keegi, kes mu kuklasse auku puurib. Kehasse tekkis värin, külm higi ning pulss tõusis tubli 15 lööki. Nagu nolk, oma esimesel eksamil."

"Rajal oli küll tunne hea, sest kogu sellest ärevusest oli tõusnud adrenaliin, aga tiirus töötas see kõige kahjuks. Nelja trahviga polnud enam mingit lootust. Mu pettumus oli nii suur, et tundus nagu oleks mängud minu jaoks juba läbi, isegi kui põhivõistlus 15km veel ees. Mul oli ikkagi eesmärk mass-starti jõuda… vähemalt. Pea nädal oli vahe järgmise võistlusega. Rahunesin taas ning jälle tekkis lootus. Vastupidiselt sprindiga, suutsin säilitada rahu ja külma närvi. Jäin isegi liiga rahulikuks ning suutsin maha panna elu uima," meenutab ta hetke, kui unustas kaks salve alla laadimata.

"Pealelaskmise lõpetasin ilusti ära. Tagastasin treenerile padrunid nagu ikka, aga midagi jäi vahele. Ei ole seda minuga veel eales juhtunud, küll aga paljude teistega. Miks see just nüüd Olümpial pidi juhtuma? Vot siin võib arvata, et ma polnud ikkagi mentaalselt ettevalmistatud. Ma olin motiveeritud ja valmis võitluseks, aga ei arvestanud, et ülemotiveeritus võib kätte maksta. Tahtmist on rohkem kui jõudlust.

See on nagu arvutiga, mida üritatakse forsseerida, aga lõpuks jookseb ta lihtsalt kokku. Teist korda olümpial ega mingit kohanemist. Loll jutt puha. Olümpiaga ei olegi võimalik kohaneda. Valmistuda iga nelja aasta tagant paarile, kolmele võistlusele. Pidev teadmine kuklas, et see võib olla elu ainus võimalus. Selle suhtes on laskesuusatamine eriti nõme. Eksimisvõimalusi on liiga palju. Samas võimalus võita suurem. Kuradima imelik ala, ja jubedalt sööb närve."

Hoolimata kõigest ei kavatse Lehtla veel spordiga lõpparvet teha. "Enne kui ma esimese kümne sisse ei sõida, siis ei ole põhjust rahuloluks. Positiivne on aga see, et olen endiselt motiveeritud ning selle talvega õppisin ennast rohkem tundma kui eales varem. Ehk nüüd olen jõudnud selle otsani, mille lõpus ootab see, mida olen alati püüdnud. Ma küll vananen, aga lõpetada ei saa, sest miski mu kuklas pideval raiub: Ära jäta, veel pole õige aeg.”

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee