"Poleks uskunud, et näen kaadreid Krimmist, kus toimetavad relvastatud "rohelised mehikesed"." (10)

Vasaraheite eksmaailmarekordimehest Jüri Tammest sai tippsportlane Ukrainas, kus ta praegu töötab olümpiakomitee presidendi büroo juhina. "Pärast kõike nähtut ja üleelatut vaatan maailmale teistsuguse pilguga," ütleb Tamm, kui kommenteerib veriseid sündmusi.

"Loodame, et riigi territooriumite amputeerimise kava ei õnnestu," räägib 57aastane eestlane, kes veab Ukraina spordivankrit koos legendaarse teivashüppaja Sergei Bubkaga.

Jüri, sa oled Ukrainas elanud-sportinud-töötanud vaat et sama kaua kui Eestis. Kuidas nimetaksid sündmusi, mis seal praegu aset leiavad?

Eks iga hinnang sõltub sellest, mis nurga alt vaadata: kellele meeldib olla ajalooliste sündmuste tunnistajaks, kellele lihtsalt laamendada, kellele teenida raha sogases vees, kellele ühiskonna arengutest ja geopoliitikast teadustööd kirjutada, kuid enamikule tavakodanikest on olukord närviline ja ettearvamatu.

Mina ei ole erand. Poleks iial uskunud, et kunagi hakkan kasutama väljendit kontinentaal–Ukraina, et teleuudistes, mitte ulmefilmis, näen kaadreid Krimmist, kus toimetavad relvastatud "rohelised mehikesed".

Poleks uskunud, et rahvaga on võimalik nii palju manipuleerida ja et maamunal leidub inimene, kes paigutab urnid pühakute säilmetega oma magamistoa kapile, lootes immuniteeti edaspidiste kuritegude toimepanemiseks.

Pärast kõike nähtut ja üleelatut vaatan maailmale teistsuguse pilguga.

Sul on ukrainlannast abikaasa, kes elab küll Eestis. Kui raskelt tema sünnimaal toimuvat üle elab?

Loomulikult oleks korrektne seda temalt küsida, kuid olgu…

Eks abikaasa muretseb eelkõige minu pärast, et midagi halba ei juhtuks, aga ka oma ema ja venna pärast. Mis puudutab suhtlemist, siis Inna tuttavad ja sõbrad on polariseerunud, samuti ka need, keda mina tunnen.

Ja tegemist pole maailmavaateliste erisustega, vaid eelkõige oskusega orienteeruda nüüdisaegses maailmas, näha ennast osana suurest ja võtta vastu otsuseid.

Loomulikult on kodanikuks olemise oskust maasse tambitud nii ajupesu kui ka liidrite moraalitu käitumise normiks tunnistamisega, kuid teatud momente puhastusest on märgata.

Loodame, et riigi territooriumite amputeerimise kava ei õnnestu. Tegelikult on Innal palju meeldivaid kohustusi kodus Eestimaal: meil on poeg, meil on tütre pere ja lapselapsed, meil on kodu, mida hoida.

Naljatamisi võib öelda, et partei UDAR liider, endine profipoksija Vitali Klitško peab rusikatele voli andma. Kuid tõsisemalt küsides: mida saab ja üritab spordiüldsus olukorra parandamiseks teha?

Sport on olnud ja jääb ka edaspidi ühiskonna konsolideerumise allikaks, sport õpetab reeglite järgimist ja vastase austamist.

Siinkohal on sobilik tsiteerida Nelson Mandelat: "Sport has the power to change the world." (spordil on jõud muuta maailma). Pühapäeval vaatasin Harkovi Metallisti ja Simferopoli Tavria mängu Ukraina jalgpalliliigas.

Mõlema osapoole fännid, kes nimetavad ennast ultrateks, laulsid mitu korda Ukraina hümni. Selline õhkkond valitseb kõikidel spordivõistlustel.

Mida räägib Ukraina olümpiakomitee president ja su hea sõber, legendaarne teivashüppaja Sergei Bubka siseringis?

Bubka kordab oma õpetaja Juan Antonio Samaranchi (ROKi ekspresident – toim) soovitusi, et olümpialiikumine peab suhtlema kõikide poliitiliste jõududega, tagades spordile sõltumatuse.

Sõltumatus ei tähenda iseolemist, vaid võimalust tegelda oma valdkonnaga kõige sihipärasemal moel, tagades olümpiahartas kirja pandud põhimõtete järgimise ja valdkonna finantstervise.

Sergeil pole kerge õpetada neid, kes arvavad spordist kõike teadvat või ei pea sporti millekski.

Eesti spordi arengut pärsib rahapuudus. Kuidas pankroti äärel vaakuva Ukraina sportlased hakkama saavad?

Raha pole kunagi piisavalt, hullem, kui puudub soov tipptasemel sporti teha. Kui rääkida rahast, siis võrreldes möödunud perioodiga on Ukraina riigi eelarve langus 50 protsenti ja see on murettekitav.

Samas pole ühtki olümpiakomitee programmi külmutatud, need toimivad piiratud mahus. Meile on jäänud lojaalseks kõik sponsorid ja olümpiakomitee täidab oma kohustusi alaliitude ning sportlaste ees täies mahus.

Loomulikult leidub rasketel aegadel neid, kes meelitavad sportlasi teiste riikide lippude alla, ja inimesi, kes püüavad lõigata kasu, et venitada vajalike reformidega spordivaldkonnas, kuid eks igale langusele järgneb tõus.

Peale selle on meil palju häid näiteid ja eeskujusid, kuidas patrioodina käituda ning elada. Oleme kaotanud juurdepääsu oma spordibaasidele Krimmis, oleme kaotanud treenereid ja sportlasi, kuid meil on tugev järelkasv ja just nende eest hoolitsemine on esmane ülesanne.

Ukraina olümpiakomitee presidendi büroo juhina töötades pole sinugi elu meelakkumine. Mis kohustused sul on?

Kuna Bubka on seotud rahvusvaheliste organisatsioonidega, tegutsedes näiteks ROKi täitevkomitee liikmena, siis teavet, mida tema aitamiseks läbi töötada, on liigagi palju. Veel sel nädalal püüame Pariisis kokku saada Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni peadirektori Irina Bokovaga.

Kogu rahvusvaheline suhtlemine on suures osas minu koordineerida, püüan ka ise koos Bubkaga reisida, sest ainult vahetud kontaktid aitavad pildil olla ja reaalset tulemust saavutada.

Lisaks siseriiklikud asjaajamised. Minu kooskõlastada on meie väljaantav ainus Ukraina spordiajakiri, pealekauba suhtlemine spordi- ja noorsooministeeriumiga.

Eelmisel nädalal käisin Donetskis poksimatšil, mi-da külastas ka rahvusvahelise poksiliidu president doktor Wu, kelle abistamine oli minu ülesanne. Ees ootab mulluse spordiaasta tähtede tseremoonia, mis seoses sündmustega riigis toimub alles tänavu 23. aprillil.

Kiievisse minnes oli su töölepingus ahvatlevaim eesmärk saada Ukrainale 2022. aasta taliolümpia korraldamisõigus. Nüüd on see vist ebareaalne siht?

Taotlus Lvov 2022 on tähtajaks ROKile üle antud. Selle kvaliteeti on kõrgelt hinnatud ja olen väga rahul, et selles on ka minu panus.

Mis puudutab riiklikke garantiisid, siis on vastu võetud otsus oodata ära Ukraina presidendi valimised 25. mail. ROK on sellesse suhtunud mõistvalt. Kandidaatlinnad otsustatakse 9. juulil.

Loomulikult mõistavad kõik, et korraldamisõiguse saamine on antud olukorras vaid teoreetiline illusioon, kuid kandidaatlinnaks olemine annaks positiivse hinnangu tehtule. Karpaatide regioon vajab investeeringuid ja maailm uusi kohti olümpiamängude korraldamiseks.

Mina jään optimistiks. Ukrainal on suur majanduslik potentsiaal ja sportlikud traditsioonid. Elu näitab, millal see realiseerub. Vähemalt on esimene samm tehtud ja näidatud, et julgeme ning oskame.

Kas oled jõudnud kahetseda, et Ukrainasse tööle läksid ja mis mõtetega tulevikku vaatad?

Eestis jätkates poleks ma kunagi nii palju õppinud, näinud ega kogenud. Vaatan tulevikku entusiasmiga ja teadmisega, et on olemas miski, mis ei kasva puu otsas, millest me ei loe koolis ja mida ei saa raha eest osta. See on kunst näha elu läbi oma südame.