Vennad Klitškod – võitlejad poksiringis ja Maidanil (6)

Vitali ja Vladimir Klitško tee tippu on kui moodne muinasjutt, kus Tuhkatriinu on kahemeetrine Ukraina koljat, kes jagab kurjadele kasuõdedele hommikust õhtuni paremhaake. Endises Kasahstani liiduvabariigis sündinud mehed kasvasid üles Kiievi lähistel sõjaväebaasis, vaid saja kilomeetri kaugusel Tšernobõlist.

"Kui autod ja muud sõjaväemasinad Tšernobõlist naasid, pesti nad meie baasis puhtaks. Kasutatud vesi tekitas suuri lompe. Mina, mu vend ja meie sõbrad mängisime neis lompides väikeste paberpaadikestega. Mitte keegi ei aimanudki, kui tõsine radiatsioonioht oli," meenutas katastroofi ajal vaid kümne aasta vanune Vladimir.

Lubadus emale

Meeste isa, samuti Vladimir, oli üks esimesi, kes tuumaõnnetuspaika koristama saadeti ning mees töötas seal kuid. Kuigi Tšernobõli radiatsioon viis mehe lõpuks hauda, ei vandunud ta vähile alla enne 2011. aastat. Isa vaimus kasvasid ka poegadest visad võitlejad.

Maailma poksifännidele on papa Klitškost tuttavamgi meeste ema Nadežda. Nimelt on naine põhjus, miks Vitali ja Vladimir mitte kunagi ringi vastasnurkades ei seisa. "Me lubasime emale, et ei võitle kunagi omavahel," rääkis Vladimir. "Ma ei teeks seda isegi miljardi dollari eest. Sa ei saa ema südamele hinda määrata!"

Vennad üksteisega ei poksi ja ka keegi teine pole viimase kümnendi jooksul olnud piisavalt tugev, et ühte Klitškod ööbikuid kuulama saata. Viimati maitses meestest kaotusekibedust Vladimir 2004. aastal.

Vladimir mäletab veel praegugi päeva, kui neli aastat vanem veli Vitali talle esimest korda poksimist tutvustas. "Ta lõi mind nii tugevalt, et ma nägin silme ees tähti. Ma mõtlesin: see ei ole minu jaoks!" on mees muheledes meenutanud.

Sellest hetkest sai alguse Klitškode maailmavallutamine. Noorena vennalt valu tunda saanud Vladimir võitis vana sajandi viimastelt olümpiamängudelt Atlantas kuldmedali ning vennaste tõus profipoksis kulmineerus 2011. aastal, kui Vladimir alistas WBA tiitlimatšis kohtunike otsusega David Haye ning tõi perekonda viimasegi saadavaloleva MM-vöö.

Kuigi meeste valitsemisaeg on olnud ülivõimas, ei meeldi nende ülemvõim paljudele. Klitškosid on süüdistatud igavas poksis ning selles, et vennad valivad vastaseks mehi, kel pole võimalustki neile vastu saada.

Näiteks kõlbab kas või tänaõhtune Vladimiri ja Leapai matš, mille kulgu võib juba praegu ennustada: 183sentimeetrine austraallane üritab millimeeter alla kaks meetrit pikale Klitškole võimalikult lähedale pugeda, et mõni tugevam vops vastu mehe haavatavat lõuga virutada, ent iga tema üritus lõpeb Vladimiri poolt käte sidumisega. Paar raundi ja noorema-väledama Leapai plahvatuslik energia ongi otsas ning siis hakkab ukrainlane teda oma pika siruulatusega töötlema, lüües vastase pikali või võites kohtunike otsusega. Puristide arvates on see raskekaalu kohta liiga konservatiivne ja igav.

Klitškodel on kriitikutele aga selge vastus: poks on ohtlik spordiala, kus iga hoop pähe võib tähendada jäädavat ajukahjustust. Võitleja sportlaskarjäär kestab heal juhul kaks aastakümmet, ent elu veel pool sajandit pärast sedagi ning vennad soovivad targalt võideldes ka seda täie mõistusega nautida.

Halli ollust kõrvade vahel on Klitškodele antud enam kui küll. Mõlemad vennad räägivad nelja keelt ning saavad ohtrate meistrivööde kõrval uhkustada ka Kiievi ülikooli sporditeaduste doktorikraadiga.

Oma nuppu ja kuulsust üritatakse ära kasutada kodumaa Ukraina hüvanguks: 2013. aastal profispordiga lõpparve teinud Vitali on nüüd poliitpartei UDAR liider. Kaks korda ebaõnnestunult Kiievi linnapeaks kandideerinud Klitškod ei peeta küll riigi kõige helgema peaga poliitikuks, ent poksijale omase nõrga alalhoiuinstinktiga viibis ta Maidani protestidel pidevalt sündmuste keskel ning tõmbas sealsete inimeste kannatustele ohtralt meediatähelepanu.

Kodustel sündmustel üritab võimalikult aktiivselt silma peal hoida Vladimirgi, kes on barrikaadidele kaasa võtnud ka oma Hollywoodi tähest kihlatu Hayden Panettiere. Tõsi, kõige aktiivsemas meeleavaldusteperioodis kuulirahe all jäi mehel osalemata, sest ta valmistus juba matšiks Leapaiga.

Kuigi Vitali on välistanud poksimaailma naasmise, tuksub ta süda siiski spordirütmis ning täna on ta nagu kord ja kohus vennale ringi kõrval toetust pakkumas. Lõppude lõpuks on poks palju selgem võitlus, kui lõhenema kippuva Ukraina võimumängud. "Poliitika on räpane mäng. Poksis on oma reeglid. Poliitikas pole mingeid reegleid, eriti nõnda noores demokraatias kui Ukraina," ohkas mees mõned aastad tagasi antud intervjuus.