Hugo Tipner | Impotentne jalgpall (6)

Naise kaasteelised hakkavad distantsi hoidma, kaob vastastikune usaldus, lugupidaminegi. Tagatipuks selgub, et naine on plaaninud juba mitu kuud suhet lõpetada ja ootas üksnes paremaid majanduslikke tingimusi.

Kui armastus lõpeb, siis mälestused jäävad.

Elus pole kaunimat hetke, kui näha und armastatud objektist, avada targu silmad ja tasahilju fokuseerides avastada seesama objekt enda kõrval vaikselt nohisemas. Siis saab rahumeeli fetišeerides tema näolappi silmitseda, seda õrnalt silitada, sõrmed läbi juuste libistada. Mõistagi õige vaikselt, et mitte und häirida.

Manchesteri meeskonna aastatepikkuse poolehoidjana olen sedasama kogenud ka klubivuti puhul. Pidustused tänavail, mängijad nagu väikesed poisid lastemänguväljakul võidukarikaga üle Old Traffordi muru lippamas, dramaatilised võiduväravad – kõik need satuvad pärast 1999. aasta Meistrite liiga võitu puhuti ikka unenägudesse. Avan varahommikul silmad ja pärast ühte kõhklevat silmapilku taipan, et armastuse objekt on ka tegelikult kohal. Ilus tunne!

Sel aastal on lood muidugi teistsugused. Tiu-tiu. Tiitleid pole, mängu kah pole. Püsib vaid vana harjumus näha pärast unenägu unenäolist argipäeva. Tegelikult vaatab vastu muidugi luitunud kivisein, külm radiaator (juhul kui ärkan paremal küljel, näen raamaturiiuli luitunud tagakülge) ja tükk tühja maad. Päris lustakas on käsi välja sirutada ja tunda, kuidas mitte midagi sirutusele ette ei jää ja sõrmed lõppeks vasta seina prantsatavad.

Nii juhtub, kui suunata oma ihad võimatusse objekti. Siis jääb üle kas unistada või meenutada, aga mõlemad variandid on paganama valusad. Või korrata ainiti, et olematus võiks ju ka olemata olla. Vaevalt seegi aitab. Aga soov pärast radiaatori vahtimist üles tõusta on igatahes kadunud. Kodu muutub üha räpasemaks, putukad askeldavad juba mööda põrandat. Päris lustakas on ette kujutada, et nad on tegelikult hoopis Manchesteri mängijad kahekordses bussis juubeldades läbi linna sõitmas...

Tiitlid tiitliteks. Kõige hullem on siiski impotentsus. Ma ei pea siinkohal silmas kaitsest lähtuvat taktikat, vaid mänguplaani, mis ei sisaldagi potentsiaalset rahuldust. Kükitada nagu elust tüdinud vanainimene oma trahvikasti juures ja loota, et ehk läheb elu paremaks. Ise midagi ette võtmata. Võimatu armastusobjekti puhul polegi rahuldamine võimalik. See on suutmatus. Aga kui siia lisandub veel tahtmatus, siis see on juba omalaadne perversioon.

Kui David Moyes leidis end muundunud putukaks, siis Jose Mourinho elab Thamesi kaldal rõõmsalt täitsa inimkujul edasi. Imestama paneb vaid, kuidas Sir Bobby Robsoni kasvandik ühtäkki sellist vutti on praktiseerima hakanud.

Kaitsta on muidugi kõik tema senised satsid suurepäraselt osanud, aga möödunud nädalal Madridis mängides harrastas Londoni Chelsea küll sellist perverssust, et Calderoni poisid ei julgenud lähedalegi minna... Impotentne ründefaas, soovimatagi naudingut pakkuda. Nagu Moyesi Manchester.

Ses mõttes on Liverpooli kaotusest muidugi tuline kahju (kõlab kummaliselt ühe Man Unitedi fänni suust!). Ilusat vutti mängivad. 15. aprillil võtan ikka ühe pitsi Riia palsamit Hillsborough katastroofis hukkunute mälestuseks. Sel hooajal olen valmis võtma rõõmuga pitsi ka Liverpooli meistritiitli puhul. Kas või üksi oma putukate keskel. Armastuse objekt võib olla kuitahes võimatu, ega see siis armastust vähenda...

Hugo Tipner on Õhtulehe spordiblogi uusim kaasautor.