Eesti jalgpallikoondis tähistab MM-valikmängus 2010. aasta MMi finalistile Hollandile löödud 1:1 viigiväravat. Kohtumine lõppes 2:2 viigiga.Foto: TAIRO LUTTER
Indrek Schwede, ajakirja Jalka peatoimetaja 4. mai 2014 11:47
Õhtuleht avaldab täismahus ajakirja Jalka maikuu numbris ilmunud Indrek Schwede arvamusartikli "Õhtu Vaapo Vaheri seltsis".

Õhtu Vaapo Vaheri seltsis

Aprillis kujunesid ühel sünnipäeval ootamatult õhtu hitiks ajakirja Sporditäht vanad numbrid. Konkreetsemalt Vaapo Vaheri üheksakümnendate aastate kirjutised. Teravapilguline Vaher pilbastas oma kriitilistes ja vaimukates veergudes Eesti sporti halastamatult. Paljud lugejadki olid haavunud ja nördinud. Spordijuhtidest rääkimata. Aga paljud alustasid uue Sporditähe lugemist just Vaherist. Nautides täiega.

Paljudele oli Vaapo kirjeldatud maailm äärmuseni liialdatud. Nii groteskne ei saanud ju tegelikkus ometi olla!

Ajakirjad liikusid sel õhtul käest kätte, põlvedelt põlvedele. Lugejaks oli valdavalt noor põlvkond, alla kolmekümnesed mehed, kellest paljud olid Sporditähega üles kasvanud. Nüüd olid nad taasavastamas ajakirjas avaldatud Vaapo Vaherit. Ja tõmbasid paralleele meie spordiühiskonnas toimuvaga.

Muidugi on märgiline Eesti rahvusringhäälingus (ERR) puhkenud lahing jalgpalli pärast. Tõenäoliselt ei taju meie poliit- ega spordiladvik päris lõpuni seda, et jalgpalli vastu võitlemine tähendab sõjapidamist omaenda riigi noorsoo vastu. Poliitikute keeli: see on võitlus suure hulga valijate vastu. Sellest, et Eesti spordis on asjad mädad, saab aru aina enam inimesi. Olukord oleks ehk parem, kui üheksakümnendatel oleks suhtutud tõsisemalt Vaapo Vaheri kirjutatusse. Vaher kirjutas 1998. aastal, et Eesti sport saab sellisena, nagu teda terve 20. sajandi endale ette oleme kujutanud, õige pea otsa: "Meie suurim viga praegu on, et me ei tunnista endale surmatõbe. Hoidume diagnoosist, ütleme, et häda pole miskit, meil on üks Nool, kõik on hiilgav ja aina säravamaks muutub. (..) Meie spordiisad ei ihka kõnelda Eesti kergejõustikust kui tervikust, kõigist aladest kompleksselt, sest – rahvusliku kergejõustiku edetabel kannab endas juba pöördumatult selget surmamärki. Enamik kergejõustikualasid on katkenud, need tuleks tabelitest kõrvaldada, eraldada, nii nagu koolnud eraldatakse elavaist. Uudmäe (toonane kergejõustikuliidu peasekretär Jaak Uudmäe – toim.) ei taju, et ta pole võiduka ja vintske väe juht, vaid kalmistuvaht, kelle vaikseks kohuseks jääb kätte näidata matmiskohti. (..)

Eesti spordis tervikuna valitseb eksistentsiaalne kaos, milles keegi ei taha luua korda või arusaamist. Osa spordialasid on lootusetult välja surnud ega taastu enam iial, näiteks naiste käsipall jms. (..)

Korvpalli hoitakse elus hapnikupadja ja mustade muulaste abil, iga-aastased rahasüstid tehakse tundmatutesse elunditesse ja see ei sigita mingeid tervistavaid tagajärgi. Lootusi on andnud suusatamine, ent aina soojenevas kliimas ei saa see ala olla tulevikusport, pealegi on professionaale näppudel lugeda.

Eesti sport on kui üks suur laatsaret, kus enamik haigeid teadvusetus seisundis, ravijad aga liiguvad, äraolev õnnis naeratus näol, pakkudes vähihaigeile aspiriini."

Ainsa kosuva organismina märgib autor ära jalgpalli, mis on "laatsaretist ja ametlikust arstimisest otsustavalt loobunud, pühendudes ravile iseseisvalt ja omamoodi".

Vaher tõstab esile jalgpalli teadlikku sidemete otsimist oma sõjaeelse ajalooga, sellega järjepidevuse sõlmimist ja sellestsamast järjepidevusest jõu ammutamist. Nii näiteks hakkas jalgpall taasiseseisvumise järel koondislaste-internatsionaalide arvestust pidama segamini sõjaeelsetega – kaks kauget aega kuulutasid end nõnda üheks. Ülejäänud Eesti sporti iseloomustab aga aina enam sõna "katkestus" – hinge on vaakumas suur osa spordiharudest (naiste sportmängud, trekisõit, mõlemad maadlused jms), muulaste kätte on läinud rida minevikus harrastatud ja kuulsustki toonud alasid nagu poks, jäähoki, iluuisutamine ja võimlemised.

Kas näidata sporti või sponsoreid?

Jalgpalli suhestatus minevikuga on orgaaniline ja aina jätkub. Kolmandat aastat kannavad Eesti karikavõistlused sõjaeelse iidoli Evald Tipneri nime. Mullu anti aasta treenerile Albert Vollrati auhind. Vollrat viis peatreenerina kahel korral Nõukogude Liidu karikavõiduni Moskva Spartaki, enne sõda abitreenerina Inglismaa meistriks Londoni Arsenali ning Ungari meistriks ja karikavõitjaks Budapesti Ferencvarose. Abitreeneri rollis aitas Vollrat Ferencvarose 1928. aastal Mitropa Cupi võiduni – tegemist oli toonase Meistrite liigaga. Tallinna Kalev korraldab turniiri sõjaeelse ründetuusa Eduard Ellmanni mälestuseks. Trükis on ilmutatud läinud sajandi kahekümnendatel aastatel Viini Austrias profileiba maitsnud Arnold Pihlaku päevik. Ja nii edasi.

Jalgpall on teinud järjepidevat tööd, et suhestada end Eesti ühiskonnaga: koondise mängudele kutsutakse tuntud ja austatud inimesi teistelt elualadelt mängijatega kätlema ning nendega tehakse intervjuu, mis avaldatakse jalgpalliliidu koduleheküljel. Eesti hümni esitavad tuntud artistid. Koondise särkidel on põhimõtteliselt kirjas "Eesti", mitte "Estonia". Ametlikus pruugis on põhimõtteliselt tegemist saalijalgpalli, mitte futsaliga. Koondise logoks on siil, kes andis nõu juba Kalevipojale. Kirjafont, mida kasutatakse koondise riietusel ja alaliidu logol, on samuti kalevipoeglik.

See on olnud laiaulatuslik ülesehitustöö, mis on haaranud endasse peale tippvuti ka rohujuuretasandi. Eesti noortele on jalgpall ülekaalukalt populaarseim spordiala, aga rahvaliiga ja tänavu esimest korda ka saalijalgpalli rahvaliiga hoogne käivitumine näitab poolehoidu jalkale. Kolmeaastane leping ERRiga Premium liiga mängude otseülekannete kohta rahvustelevisioonis on olnud selle arengu loomulik osa.

Jalgpalli peale kadedad teised alaliidud võiks peeglisse vaadata ja mõelda, millise edumaa on nad veerand sajandiga käest andnud: varem võisid nad oma valiku teha sisuliselt kõigi eestlaste seast; nüüd peavad nad pallipatsutajaid ja medalisportlasi vormima neist, kes jalgpallist üle jäävad. Üks suurimaid käestandjaid on muidugi korvpall, mis aastakümneid asendas jalgpalli rahvuslikku identiteeti ülal hoides kitsukeses Kalevi spordihallis. Selle eest korvpallile siiras aitäh! Tänapäevaks on palju muutunud, ka see, et jalgpalli harrastab Eestis kaks korda rohkem inimesi kui korvpalli, ja see, et kossuliit annab välja võõrkeelse nimega eestikeelset ajakirja. Väike, aga kõnekas fakt.

Aga kui nii, siis järelikult jalgpall ongi väärt neid ülekandeid! Seda enam, et vahe jalka ja teiste alade harrastajaskonna vahel kasvab ja jääbki kasvama. Kümne aasta pärast imestame, kuidas see korvpalliga kõigest kahekordne oli!

Sellest hoolimata jõudis vutt ERRi ekraanile alles teise valikuna pärast korvpalli. Korvpalliliit ei hoolinud ka ERRi pakutud abist ülekannete tarvis raha leidmiseks, sest kossule osutus oluliseks oma sponsorite reklaamimine, mis rahvusringhäälingus on keelatud. Jalgpallile polnud tähtis näidata oma sponsoreid, vaid jalgpalli. Ja ERRile oli oluline näidata mõnd kodust liigat (ja mitte selle sponsoreid). Nii lihtne see oligi.

Jalgpalli vastu murrad hambad

ERRi juhatuse esimehe Margus Allikmaa sõda jalgpalli vastu on mehe täiesti marginaliseerinud. Tõsi, küllap on põhjuseid mujalgi, et tal puudub austus suure hulga oma alluvate seas, kellest paljud on telemajas võtmepositsioonidel. Jääb arusaamatuks loogika, mille järgi peaks organisatsioonist lahkuma kõik kolm riiukukke (Margus Allikmaa, Marko Kaljuveer, Hanno Tomberg), nagu kirjutas Postimehes Tuuli Koch. Milles seisneb Kaljuveeri ja Tombergi riiakus? Kui üks oma positsioonist kümne küünega kinni hoidev karjerist hakkab segama tööd südamega tegevaid alluvaid, ei peaks nood ometi kannatama, sest nõnda kannatavad eelkõige vaatajad.

Vanu Sporditähtesid lehitsev sünnipäevaseltskond on uus põlvkond, kellele üheksakümnendate vahekorrad spordis on avastuslikud ja üllatavad. Vaapo Vaheri vaimukate tekstide võrdlused ajavad naerma, aga sisu kõlab tänapäevaselt. Nagu üks noormees selle sõnastas: "Praegu võiks sellised tekstid ilmuda kellelt tahes mistahes väljaande arvamusküljel, aga toona sai neid kirjutada üksnes Vaapo Vaher."

Muuseas, Vaher lõpetas tsiteeritud loo (Sporditäht 10/1998, lk 12–13) nõnda: "Eesti sport sureb õige pea. Eesti jalgpall asetab ta hauale pärja."

16 aastat tagasi tundus see lugejate enamikule ilmse liialdusena. Nüüd paneb loodetavasti mõtlema. 16 aasta pärast ei saa Vaheri mõttekäigust aru üksnes margusallikmaad.