Hugo Tipner | Millest unistad, Ottomar? (1)

"Paljud elud jõuavad vaimse laeni varakult, umbes kahekümnendal käigul. Selleks ajaks on neil kõik läbi proovitud: kõik aktsioonid alustatud, vigurid välja toodud, liikumised ja vahetused tehtud, rünnakud rünnatud, võimalused ammendatud, eluvõit ja –kaotus tunnetatud, mäng lõppenud ja liiva jooksnud. Järgneks võib-olla veel mõni meeletu katse mängu pikendada, kuid alistumine on silmnähtav juba nüüd, selles seisus. Vähesed jõuavad sügavasse lõppmängu. Vähesed üldse viitsivad sinnani mängida, seal veel midagi teha tahta ja saavutada soovida."

Runnel osutab male ülistuses kõige traagilisemale sportlastee perioodile, kui analüütiline mõtlemine, tegelikkuse adekvaatne tajumine tungib kallale õigusele suurelt unistada. Poisid ja tüdrukud taovad muruplatsil vutti, kõik nad löövad päevast päeva Meistrite liiga finaalis väravaid; malekooli lapsed harjutavad usinasti ja alistavad üha ja uuesti tiitlimatšis Magnus Carlseni. Kahekümnendal käigul – pärast avangut ja esmast arendust – jätkavad vaid üksikud rännakut sihtpunkti suunas. Enamik edasisammujaist jõuab peagi arusaamale enda piiratusest, keskpärasuse paratamatusest.

Mõni käib Saksamaa suurklubis testimisel, võidab maailma ühelt paremalt jalgpallurilt rahvuskoondise särgis palli, aga maandub peagi Inglismaa tugevuselt neljanda liiga meeskonna varumeestepingil. Teine võidab murdmaasuusatamises juunioride maailmameistritiitli, üritab aeglase tippupürgimise strateegiaga jõuda olümpiakullani, aga rõõmustab kümme aastat hiljem seitsmenda koha üle maailmameistrivõistlustel.

Spordipsühholoogid Schmidt ja Stein kirjeldasid juba 1991. aastal sporti pühendumise mudelit, kus läbipõlemist iseloomustavad viie faktori muutused: kahanevad sissetulekud, tõusvad väljaminekud, vähenev rahulolu, vähene alternatiivide hulk ja suurenevad investeeringud. Nii jõutakse targu spordist loobumise otsuseni, otsitakse spordiväliseid alternatiive. Tundub, et need viis tegurit on võimalik koondada ühte pateetilise võitu küsimusse – kuidas saada hakkama unistuste ja argipäeva vahelise radikaalse lõhega? Kes suudab lõhega toime tulla, taltsutada absoluutse täiuslikkuse iha, on tugev inimene.

Kuidas näeb ülepea välja leppimine argipäeva, tegelikkusega? Mind huvitab tõsiselt, kunas ja mismoodi tajus Aivar Rehemaa, et temast ei saa absoluutset tippu; ja kuidas on viimaste aastatega teisenenud Sander Puri mõttemaailm, eesmärgid. Pakuksin välja kaks võimalikku dünaamikat. Sportlane tajub enda suutmatust täita lapsepõlveunistusi, mispeale hakkavad unistused end visalt kooskõlastama olevikuga. Teisalt võib paratamatusega kohtumine tulla nagu hirmuäratav välk, pisut segadust ja mõistmine.

16aastasel Haapsalu poisil Ottomar Ladval on täielik õigus suurelt unistada. Liiatigi õnnestus avang piisavalt soliidselt, jättes omajagu võimalusi edasiseks partiiks. Nagu koduste meistrivõistluste viimases partiis suurmeister Kaido Külaotsaga. Mis peamine, et mõnda tähelepanust tingitud apsakat sisse ei tuleks...

Aga kui tuleb, pole häda ühti. Sest leppimine argipäevaga nõuab ohtralt spordinaudingut ja vaimutugevust. Parnassil passida on lihtne, nõlval üles rühkida seevastu paganama keeruline. Seepärast Aivar ja Sander nii vahvad ongi.

Alati võib muidugi olla sportlane ka pelgalt kujundlikus mõttes. Perspektiivitu poiss mõnel pisitillukesel saarel palliga kõksimas, noored veiniklaasi kõrval maletamas – sport võiks seisneda peamiselt siiski inimese arenemises inimesena, tulemus jäägu teisejärguliseks.

Kõikide seniste linateoste kõrval tunduks päris huvitav lugu suurte unistustega poisist, kes ületab unistuste realiseerumise võimatusega põrkumise ängi ja saab lihtsalt tubliks spordimeheks. Ajalugu tõestab hästi, et andekus ja geniaalsus on üleekspluateeritud väljundid. Sport on nauding argipäevalikkusest.