Need, kelle kodus nõukaaegseid lelusid säilinud ei ole, otsivad neid tikutulega taga (12)

"Sain selle siis, kui lasteaiarühmaga Salvo tsehhis ekskursioonil käisime. Üks tädi andis selle mulle, teised lapsed olid kadedad." Selle kõristi peale jooksevad praegusedki lapsevanemad tormi, sest karu on armas ja kerge ega tee põrgulärmi.

Sarnase nostalgialaksu võib saada nii lapsepõlveaegsest mänguasjakastist kui ka Tartu mänguasjamuuseumi näitusesaalist. Seesama kümnesentimeetrise läbimõõduga karukõristi on sealses vitriinis uhkelt väljas.

"Selle loomakõristiga on nii, et esineb kaks koolkonda," muigab mänguasjamuuseumi arendusjuht Marge Pärnits. "Osad inimesed peavad seda hiireks ja osad karuks. Siin on peetud tuliseid vaidlusi, kumb ta on!"

Pärnits puhkeb naerma: "Mina olen kindlalt karukoolkonnast! Kusjuures mul endalgi oli see kõristi, kui väike olin – lapsepõlvepiltide peal on näha."

Ehkki Pärnits vaatab Salvos toodetud valge karuga kõristit soojal pilgul, kuulub tema süda hoopis Tartu kammivabriku ehk Tartu plastmasstoodete katsetehase vidinatele.

"Minu lapsepõlve kuulusid raudselt kammivabriku ilusad ja kerged kõristid – eriti kaunis on see kolme lepatriinuga kõristirõngas," näitab ta vitriini laotud kõristeid, mida teisedki nõukogude ajal kasvanud inimesed heldimusega vaatavad.

"Nõukaajal toodeti kammivabrikus ka vankrikõrinaid, mida sai kummiga kahelt poolt lapsevankritele kinnitada ja sarnastest asjadest tehti ka tüdrukute mummudega patsikumme."

Et praegused lapsevanemad tolle aja lelude analooge otsivad, on Pärnitsa sõnul loomulik. "Meie tähtsustame praegu nõukaaegseid mänguasju, mis olid meile lapsepõlves tähtsad, sest siis olime õnnelikud ja hoitud. Sinu ema ja isa ostsid sulle mänguasju, tädid-onud kinkisid lelusid ja see oli lapsele oluline," tõdeb ta.

"Samamoodi tuleb 1950. aasta laps muuseumis artellide vitriini juurde, seisab heldinult, sest tal oli omal ajal samasugune puidust krokodill."

Samblaloomad ergutasid kogumiskirge

Tootmiskoondise Polümeer karvaelukaid, mida nõukaaja lapsed innukalt kogusid, on mänguasjamuuseumis täiskomplekt. Tõsi, täiusliku kogu saamine oli kohutavalt keeruline, sest needki lelud olid defitsiit. Kui mõne järjekordse kummieluka kätte said, oli see kui lotovõit.

"Olin suure jahtimise peale lõpuks saanud oma väiksesse kogusse Polümeeri pikutava päevakoera ja siis kasutas väike õde juhust ja hammustas päevakoera kollase kõhu küljest tüki välja," naerab Anneli, kuidas noorema õe jultunud teost sündis peredraama.

Lõpuks värvis ta päevakoera kõhule hammustatud mulgu kollase vildikaga lihtsalt üle.

"Minagi kogusin neid, ehkki mitte suures mahus," muigab Pärnits.

"Mängisin nendega kooli. Ega olnud ju vahet, millega mängid. Mul oli koolipinkide mängukomplekt, millega sai klassiruumi laduda. Mul oli klassipäevik, kus kõik olid kirjas. Raudselt olid mul klassinimistus olümpiakaru ning Salvo rahvariidenukud Tiina ja Toomas. Oluline oli see, et nad mahuksid pinki istuma. Need, mis ei mahtunud, lihtsalt siis seisid pingi kõrval."

Vitriinis, mille aukohal troonivad olümpiamaskotid, hülgepoeg Vigri ja mõmmik Miša, pole väljas kaugelt kõik tegelased. Vahtkummist lelusid hakkas Polümeer tootma juba 1960. aastate teisel poolel. Esimesed vahtkummist mänguasjad, näpunukud Eit ja Taat, tegi kunstnik Kalju Reitel.

"Massiliselt hakati Polümeeris tootma siiski alles 1970. aastatel. Valik oli lai, peamiselt toodeti looma- ja linnufiguure, aga tehti ka näiteks Karlssoneid, näärivanasid, päkapikke ja mitmesuguseid suveniire," jutustab mänguasjamuuseumi koduleht.

"Vahtkummist mänguasju nimetasid Polümeeri kunstnikud karvastatud pealispinna pärast samblaloomadeks."

Pärnits lisab, et läbi aegade tehti nn samblaloomi väga erinevaid. "Pluss veel see, et üht ja sama vormi värviti erinevat värvi – näiteks hiired, mis on ajast aega sama kujuga, kuid värvideks on roosa, helesinine, roheline ja kollane," ütleb ta.

Tegelikult on mänguasjamuuseumi samblaloomade seas selliseidki, mida nõukogude aja lapsed enam ei kogunud. "Meieni jõudsid ikka need, mida toodeti 1970. ja 1980. aastatel, aga muuseumis on näiteks ka hilisemal ajal toodetud lambad," viitab Pärnits, et viimane kummiloom valmistati Polümeeris aastal 1993.

Plastmasstoodete vabrikust Salvo tuli pööraselt suur valik mänguasju: plastist nukud, nukunõud ja -mööbel, kõristid ja konstruktorid. "Eriti populaarsed olid Salvo värvilisest plastmassist ehitusklotsid," lausub Pärnits.

Kuid vabrik tegi ka puidust ja plastist suveniirnukke ning teisi meeneid.

"Salvo nukke sai püsti seisma panna, nad tõesti püsisid," meenutab Pärnits, et nii rahvariidenukud Tiina ja Toomas kui ka nende lihtsamad analoogid passisid mängimiseks küll.

"Kui kellegi on need nukud veel alles koos kostüümide ja kingadega – need kaovad ju tavaliselt ära, siis on eriti tore."

Mis puudutab Tiinat-Toomast, kelle plastpäid ehtis uhke soeng, siis neid hoiti tavaliselt siiski puhvetkapiriiulil iluasjana. Anneli naerab, et tema suutis küll needki nukud lapsena nii läbi mängida, et pupe korralikust soengustki sai sassis parukas. "Kuidas on võimalik, et sellest liimi täis soengust sai üldse midagi teha?" imestab Pärnits.

Salvo lelude vitriini vastas säravad Norma plekkmänguasjad: värvilised panged, vannid ja kausid, rinnamärgid ja laevapildiga pinalid. Ning muidugi kõigi väikeste tüdrukute unelm – Pipi pildiga plekk-kohver.

"Need kohvrid on läbi aegade olnud märgilise tähendusega," ütleb Pärnits.

Seda, kui palju erineva pildiga plekk-kohvreid toodeti, ei oska enam keegi öelda, kuid Eesti mänguasjatööstuse ajalugu uurinud teaduri Anneli Aavastiku andmeil ulatus näiteks Normas 1970. aastatel lelude aastatoodangumaht miljoni esemeni.

Ilupiltidega plekkmärgid olid nagu Polümeeri samblaloomadki ülimalt populaarne kogumisteema. See, et lastetoas rippus seinavaip, mis plekkmärke tihedalt täis, oli ülimalt tavaline.

"Kõik kogusid neid," teab Pärnits.

"Ja väga-väga oluline oli, et kui sul oli näiteks "Nu, pogodi!" sari, siis pidid kõik olemas olema – häda ja viletsus, kui üks oli puudu!"

Eksperimentaalmängija liivakastis

Kui Pärnits ise õhkab Tartu kammivabriku ehk Tartu plastmasstoodete katsetehase vitriini ees, siis selleks on tal ka põhjust: neid mänguasju oli tal lapsepõlves lihtsalt ohtralt.

"Minu meelest ei olnud olemas ilusamat plastpange, kui see jänesepildiga!" jutustab ta, kuidas tema pang oli praakeksemplar, millele oli trükitud kaks pilti teineteise peale, aga seetõttu oli sellel kujutatud jänes veidi ruumiline.

Pärnits mäletab sedagi, kuidas 1980. aastate alguses hakati liivavorme tootma. "Mu onu töötas eksperimentaaltsehhis, ta tõi mulle neid liivavorme proovida – tegelikult neid veel müügil ei olnud," meenutab ta.

"Mina sain neid vorme siis liivakastis katsetada."

1955. aastal mängukanne tootma asunud Tartu tehas alustas tselluloidist kõristitega, 1961. aastal hakati mänguasju valmistama ka teistest plastidest, teab mänguasjamuuseumi koduleht: "1962. aastal liideti vabrikule tselluloidist mänguasjade osakond Narvas, kus valmistati peamiselt kaleidoskoope, vilepille ja tselluloidist jonnipunne."

Need lapsed, kelle kodu naabrusse jäi mõni mänguasjatootja, olid kui või sees. Näiteks Eda mäletab, kuidas ta omal ajal koos teiste lastega Polümeeri tsehhi praagikastidest vahtkummist tegelasi mängimiseks võtmas käis. Pärnits omakorda harrastas mängukaaslastega plastmasstoodete katsetehase praagikuhilast plastkänkrate ja metallitükkide otsimist. "Lootsime, et leiame mingeid huvitavaid kujundeid, millega mängida," lausub ta.

"Käisime ka metallikokkuostus, kust sai pikki ribasid, millele olid augud sisse stantsitud. Nendest tegime rõngaid, millega küll hulatada ei saanud, aga rõngad nemad olid. Väljastantsitud litreid, mida oli näpuotsasuurusi ning viiekopikaliste mõõtu, otsisime ka. Need olid tegijad. Siis, kui ühel hetkel ehitati sellele metalli ümbertöötluse kohale aed ümber, olime lõputult õnnetud. See oli ju meie mänguplats! Tegelikult oli see kohutavalt ohtlik koht, kus suured autod ringi sõitsid ning meie käisime nende vahel siis hularõngast otsimas!"

Puuklotse on hakatud uuesti tootma

"Eesti kannid olid minev kaup üle kogu Nõukogude Liidu," on mänguasjamuuseumi kodulehel kirjas.

"Peale esteetilise välimuse mõjus see, et tehti juba mitte ainult üleskeeratavad, vaid ka patareidega ja kaugjuhitavaid vigureid. Väga populaarsed olid kuukulgurid, mida toodeti Eestis lausa Moskva tellimusel."

Koduleht pajatab sellestki, et mänguasjade tootmise maht hakkas Eestis 1980. aastatel vähenema, sest turule jõudsid esimesed erksavärvilised läänemaailma lelud ning 1990. aastateks loobuti koos erastamisega mänguasjade tootmisest peaaegu täielikult.

"Oleme käinud igal aastal suurel Nürnbergi mänguasjamessil, seal on väga palju väga ilusaid mänguasju, aga nad on väga kallid," räägib Pärnits.

"Need mänguasjad, mis meie poodidesse jõuavad, on need kõige odavamad. Eesti on lihtsalt nii väike, et siin pole ostujõudu."

Pärnits lisab, et eestlase maitsele vastav ilus lelu võiks olla ehk naturaalsest puidust mänguasi. "Õnneks on hakatud puuklotse uuesti tootma," sõnab ta, et tasapisi on siiski üksjagu väiketootjaid areenile astunud.

"Meie juures on käidud selle mõttega näiteks kiikluikesid vaatamas, et neid uuesti tegema hakata. Esimese vabariigi lõpus ja 1940. aastate alguses olid need hästi populaarsed."

Kuid mitte üksnes kiikluik pole Pärnitsa sõnul tagasi tulemas. On lootust, et taas hakatakse tootma kunagisi mängukaarte "Narr".

Nõukogude aja mängukannide hinnad laes

Tegelikult pole nõukogudeaegsed lelud kuhugi kadunud. Portaalis etsy.com on näiteks müügil Eesti tähestikuga puuklotsid "Õpi arvutama ja lugema!" 1970. aastatest.

Hind on üsna krõbe: 49–56 USA dollarit. Samas portaalis pakutakse ka Venemaal tehtud jonnipunni, mille sünniajaks samuti 1970. aastad. Väärikas eas jonnipunnide eest küsitakse 30–55 USA dollarit. Portaalis ebay.com jäävad jonnipunnide hinnad 60–100 USA dollari kanti. Veidi tagasihoidlikumalt esineb vanavarapood eAntiik, mis müüb 26 euroga jonnipunni, mis jonnib, aga häält ei tee. Teisisõnu – kling-kling lelu kõhus on lõplikult vaikinud.

Menukad on ka Polümeeri elukad: karvastatud pardipoja, vasika või karumõmmi saab kätte 9–14 USA dollariga, punapäise Karlssoni eest tuleb välja käia 21 USA dollarit. Siidjate vuntsidega Vigri hind on märksa kõrgem: 20 või 28 USA dollarit. Tõtt öelda pole vintage mängukannide hinnad kõrged üksnes välismaistes portaalides – vägagi viledaks kulunud Polümeeri mõmmiku Miša eest küsitakse siinses müügiportaalis silmagi pilgutamata 10 eurot.

Kunagised menukid tulevad tagasi

"Kunagi olid suured, valged, plastmassist puudlid, kel üks käpp õhku tõstetud," näitab Marge Pärnits mänguasjamuuseumi vitriini, kus seda tegelast näha saab.

"Nägin nüüd Berliinis käies samasuguseid müügil. Ma ei saanudki aru, kas seda toodeti omal ajal Nõukogude Liidus ning sellest on tehtud nüüd nostalgiatoode. Või toodeti seda Läänes ja omal ajal tehti Nõukogude Liidus sellest oma versioon."

Sarnane seis on tselluloidist jonnipunnidega, mida leiab peale vintage-poodide ka tavalistest beebikauplustest. Toonast Nevalyashka või Vanka-Vstanka disaini on korratud üks-ühele, vaid tootjamaaks on Nõukogude Liidu asemel Poola.

"Hiljuti küsis üks härrasmees, kes neid jonnipunne omal ajal esimesena tootma hakkas," tunnistab Pärnits, et muuseumitöötajad jäid vastuse võlgu.

"Maailmas on ju palju mänguasju, mis erinevates riikides on erineva modifikatsiooniga. Võta nüüd kinni, milline neist see kõige esimene oli. Jonnipunni-tüüpi lelusid on erinevatel rahvastel olnud, lihtsalt meile lööb esimesena pähe too tselluloidist jonnipunn."