Hugo Tipner | "Kuidas lõhnab eesti sport?"... (2)

Ühelt poolt poleks sest ju midagi halba, kuivõrd füüsilise tegevuse ajal läheb kehatemperatuuri reguleerimist hädapäraselt tarvis. Teisalt, kui higi lehk kandub üle teistesse sfääridesse – nagu vaimsus, visuaalsus, üldstruktuur –, tehakse samm üle aktsepteeritavuse joone.

Praeguseks olemegi sattunud justkui düstoopia saarele – minevikku eitatakse, olevikku peljatakse, tulevik näikse potentsiaalitu olevat. Väljend "eesti tippsport" viitab millelegi umbsele, võikalt käärivale. Targem on distantsi hoida, mitte puutuda, käed eemale hoida.

Aga! Võib-olla kujutatakse seda hoopis ette, võib-olla hingame sisse komposthunniku aroome ega näe seal tärkavat roosi ilusa tugeva varre, imetabase kroonlehega; ega adu sõnnikut kui midagi eestlasele loomuomast. (Niivõrd jõulisesse pateetikasse kaldumise eest tuleb lugeja(te) ees kahtlemata vabandada.)

Kõik on tegelikult hästi. Kõik on kõige paremas korras. Eesti (tipp)sport on heades kätes.

Möödunud nädalal täitus EOK praegusel presidendil mandaadist poolteist aastat. Sirvisin seks puhuks Neinar Seli õhukest valimisprogrammi, kus kõik on mustvalgel kenasti kirjas. Tipptasemel treenerite palgad võrdsustatakse õpetaja-metoodiku töötasuga, treenerite akadeemiline haridus paraneb, Kääriku spordibaas arendatakse nüüdisaegseks keskuseks, EOK sponsorsummad kolmekordistuvad, Eesti esindajad valitakse rahvusvaheliste organisatsioonide juhtorganitesse. Ja nõnda edasi. Ja nõnda edasi.

Milleks viriseda? Kõik on hästi! Kõik on kõige paremas korras!

Härra Seli on tõesõna spordile jäägitult pühendunud. Raha leitakse vahendeid valimata (või siis justament hoolikalt valides). Miks ei võiks Tallinna sadamast pisut sporti tilgutada... Omasid kaitstakse kas või silmi kinni pigistades – kas pole truudus mitte üks defitsiitsemaid kvaliteete? Ainiti stoilise rahuga analüütilist juttu suust välja ajav Kristjan Port ei kõlba ses mõttes muidugi kuhugi.

Ilmselt saab president aru ka jalgpalli ja spordi erinevusest. Arvestades vuti praegust ühiskondlikku positsiooni ja jalgpalliliidu (mitte alaliidu) vaimset sõnumit, tulebki kõiki teisi alasid võrrelda jalgpalliga, õppida nende pikaaegsest tööst, diktatuursest ülesehitusest.

Neinar Seliga, ühesõnaga, läheks sõtta küll. Ei tea, kas just samale poole rindejoont, aga...

... aga millest see sõltub? Loomulikult lõhnast! Visuaalse, vaimsuse ja struktuuri esteetilisest aroomist. Pikaajalise ühiskondliku arengu esmasusest. Emotsionaalsuse ja pragmaatika suhtest, ütleks jalgpalli vedav kampsunifilosoof Aivar Saaremaalt. Kusjuures viimases ajakirja Jalka numbris tsiteeritakse Vaapo Vaheri 1998. aastal Sporditähes kirjutataud mõtet: "Eesti sport sureb õige pea. Eesti jalgpall asetab ta hauale pärja."

Ma võin kihla vedada, et seda ei soovi ei Pohlak ega keegi teine. Selles võime kokku leppida. Võin kihla vedada, et tippsport taastab peagi oma kehakultuurilikkuse (vaimse ja füüsise kooskõla), vihma hakkab sadama, hais haihtub, roos hakkab sirguma, minevik räägitakse selgeks, olevikus tehakse tulemusi, tulevikuks luuakse tugev platvorm.

Vaapo Vaher kirjeldas raamatu "Jalgpall hingede öös" sissesõnas, kuidas tema jaoks on Baudelaire niisama müstiliselt meisterlik kui Beckham. Aga miks mitte Ene Mihkelson ja Grit Šadeiko? Sinijärv ja Seli? Baturin ja Kanter? Miks mitte. Miks ka mitte... Liiatigi tekib alatasa tunne, et eesti tippsport ei kujutagi endast midagi muud kui pelka fiktsiooni.

Võiks küsida, kas ja kui suures osas on lõppev kaootiline tekst irooniline. Tegelikult ei oska ma sellele v e e l vastata. Nagu öeldakse, praktika on tõe kriteerium.

PS. Muide, laupäeval mängitakse pealinnas Tipneri karikale. Jalgpallisemu jõuab veel raamatukokku minna ja lugeda läbi Tiit Lääne raamatu "Magnetkätega mees".