Ardo Kreek elust Pariisis: vahel mõtlen, et miks kõik tormavad ja rapsivad (1)

Täpselt nädal aega tagasi lõpetas Ardo Kreek Pariisis klubihooaja, pakkis kaasa ja poja autosse ning sõitis Prantsusmaalt Eestisse. Juba esmaspäeval liitus ta koondise treeningutega ning lendab täna koos kaaslastega kontrollmängudeks Valgevenesse.

Ardo, sa tulid sisuliselt otse Prantsusmaalt koondise trenni. Kas jalad seinale ei taha?

Tahaks ikka, aga koondist ei ole ju pikalt – kolm nädalat –, selle jaksab veel ära pingutada. Siis saab kaks ja pool kuud puhata.

See on võib-olla paremgi, et ei ole aega puhkuserežiimile minna. Füüsiline vorm ja pallitunnetus ei jõua ära kaduda. Saab kohe sama hooga edasi panna.

Senise hooajaga võid vist rahule jääda?

Ei noh, karikafinaal ja meistrikate finaal jäävad ikka kripeldama (Pariis kaotas mõlemas mängus Toursi meeskonnale 1:3 – toim), nii hea meel ka ei ole, et saime pähe.

Ükski sportlane ei ole õnnelik, kui ta finaalis kaotab. Aga midagi ei olnud teha, meist oldi paremad. Proovisin omalt poolt kõik teha, mis suutsin, aga läks nagu läks. See aasta jäime jälle teiseks. Järgmine aasta proovime uuesti.

Kui võitmatu Tours Prantsusmaal on?

Ei olnud midagi võitmatut. Kui kõik oleks mõned grammid paremini mänginud, oleksime võitnud. CEV karika finaalis tegime kõik efektse mängu – võinuks seda korrata, aga kahte ühesugust mängu ei suutnud teha.

Meil oli põhiside muidugi väljas ka. Saime blokki ja värki päris hästi, aga neil mängisid kolm meest väga hästi ja nende pidurdamisega me hakkama ei saanud.

Aga CEV karika te võitsite. Kui sa kaks aastat tagasi läksid Pariisi, siis kas sa uskusid, et oled praeguseks eurosarja tšempion?

Ei osanud arvata küll seda! Kui Meistrite liigast välja kukkusime, siis ei osanud ka veel oodata, et CEV karika suudame võita. Sellest oli muidugi kahju, et me alagrupis punktiga välja kukkusime, aga tagantjärele tark olles oli see väga hea. Muidu poleks sinna CEVi üldse langenudki ja karikat kätte saanud (naerab).

Järgmine aasta mängid uuesti Meistrite liigat ja siis paremini?

Eks paistab. Päris kindel veel ei ole, mis meeskond meil sinna Pariisi kokku tuleb, aga klubi kindlasti tahab, et meil paremini läheks. (Juba on teada, et klubi resultatiivseim mees Marko Ivovic lahkub Poola ning teda tuleb asendama Türgi liiga parim punktitooja, makedoonlane Nikola Gjorgiev – toim) Loodetavasti nad teevad selleks ka suurema meeskonna. Praegu mängisime me sisuliselt terve hooaja kaheksa mehega – väga palju vahetusi keegi ei saanud ja väga tihe graafik, palju reisimist. Mingi hetk tuleb ikka väsimus peale. Eks me mõned liigamängud selle reisimise ja väsimuse pealt kaotasime.

Temporündaja kohta on sul tulemused ikka väga vinged. Näiteks finaalis tõid Pariisis ainult kaks nurka sinust rohkem punkte.

Päris palju sai neid blokipunkte ka. Rünnakul, ma ei tea ... Finaalis sidemängija eriti ei usaldanud. Tagantjärgi mõtlen, et oleks võinud mulle rohkem palle anda – oleks äkki saanud paar punkti meie kasuks keerata ja geimilõpud oleksid teistmoodi olnud. Aga see on tagantjäreletarkus.

Okei, eurosarja võitsite, aga staariks see teid ju ei teinud.

Ei, Pariisis ei ole võrkpall kahjuks nii populaarne. Seal on ikka jalgpall totaalne number üks. Et saali üldse täis saada, on tõsine tegemine. Muidugi oleks lahe, kui kõik teretaksid tänaval ja sooviksid palju õnne, aga võib-olla jälle mõnes mõttes on hea – ei teki sellist staari tunnet.

Kuidas Eesti suurlinnast Tallinnast Pariisi minna on?

Kui Tallinnas on vahemaa kaheksa kilomeetrit maksimum 15 minutit, siis minul kulub kodust Eiffeli torni juurde 40 minutit rahulikult ära.

Pariisis ei ole kunagi tänavad tühjad ja kogu aeg on mingi sagimine. Kõik kogu aeg tormavad. Kui ma metrooga sõidan, siis vahepeal mõtlen, et mida rapsite ja treppidel trügite – järgmine rong tuleb ju kolme minuti pärast (naerab)!

Inimesi on ilmselgelt liiga palju! Ma pole vaatamisväärsusigi vaatamas käinud. Kaks korda olen käinud vist Eiffelis, kui sugulased külas on olnud. Tund-poolteist järjekorras seista, see on ikka ... (vangutab pead). Ma ei ole nii kannatlik inimene.

Kuidas sa perega vaba aega veedad?

Kui palju seda vaba aega ikkaon. Sel hooajal olid ju Meistrite liiga ja CEV. Nädalavahetusel kahte vaba päeva oli ikka väga harva. Lähed teed toidušopingud ära, käid natukene poisiga kuskil pargis ja ongi see üks vaba päev läbi. Mingi päev sõitsime mere äärde, et suurlinnast ära saada. Tahtsin kuskile rahulikku kohta, kus ei ole teisi inimesi ümber ja saaks koos perega oma pead puhata.

Kas Pariis on üldse peresõbralik koht?

Hakkab vaikselt tulema see peresõbralikkus. Kui Eestis on iga söögikoha nurgas lastenurk ka, siis Pariisis neid väga ei leia. Aga nüüd hakkab kohti, kus lapsed mängida saaks, vaikselt tekkima. Ehk järgmine aasta on juba rohkem kohti, kus saab minna mitte nii, et sööd ja kohe lähed minema, vaid saab natukene rahus istuda ka.

Eestlastest pole sa ju ainus, kes Prantsusmaal mängib. Palju te Keith Puparti ja Raimo Pajusaluga omavahel suhtlete või näete ainult mängul ja annate võrgu alt kätt?

No võrgu alt ka, aga peale mängu, kui kohe minema ei pane, siis kutsume ikka üksteist külla ja arutame asju. Ikka on hea vana sõbraga jutustada. Aga need kohad on üksteisest väga kaugel – ei ole nii, et vabal päeval sõidad külla. Pupart on muidugi sellises kohas, et hea meelega läheks külla (Arago de Sete kodusaali lahutab Vahemerest auti löödud servi pikkus – toim.), aga see on 800 kilomeetri kaugusel – lihtsalt ei jõua.

Kiirrongid sõidavad.

Aga need on üpris kulukad. Piletit alla 100 euro saada on päris raske.

Kuidas sa üldse võrdleksid Eesti, Poola ja Prantsusmaa võrkpallielu.

No Poolas on see ikka peaaegu number üks sport! Jalgpall on muidugi igal pool, aga see oli vähemalt number kaks. Varssavis muidugi polnud, aga kui ma Rzeszovis mängisin, siis inimesed tänaval tundsid ära, teretasid ja vahest küsisid autogrammi. Prantsusmaal seda ei ole.

Mis erinevused veel on? Tasemevahe kindlasti, võrreldes sellega, mis Eestis praegu on. Väga suured rahad siin praegu võrkpallis ei liigu. Mõned aastat tagasi oli parem, siis olid meeskonnad ühtsemad.

Ega praegu ka kohalikku tasemevahet ju suur pole.

Muidugi ei ole keegi nii palju üle, aga mõni aasta tagasi oli esimestel meeskondadel rohkem raha ja oldi tugevamad. Ma mäletan, et kunagi jõudsime Selveriga isegi ühes eurosarjas üpris kaugele. (CEV Challenge Cupis veerandfinaali – toim.)

Kui sa Selveri aega juba meenutasid, siis kui suur üllatus see sulle oli, et Avo Keel pärast üheksat aastat sealt lahkus ja et teda ka enam koondises pole?

Mis see ikka üllatus oli. Mingi aja tagant ikka peatreenerid vahetuvad, see pole mingi ime. Nüüd on tal uued mehed, kellelt on midagi võtta ja midagi anda.

Mis mulje koondise uus peatreener jätta jõudnud on?

Treener nagu treener ikka. Natukene teised harjutused ja teisest kohast tulnud, selles mõttes on ikka erinev. Aga inimesena tundub väga normaalne. Väljaspool trenni saab mingit juttu rääkida ja trennis nõuab mida vaja – nii peakski olema.

Kreeka, Slovakkia, Ungari – kui raske see järgmisel nädalal algav EM-valiksari olema saab?

Lihtne kindlasti mitte, aga loodame parimat. Kui me suudame kõik ilusasti mängima saada, võib üllatusi ikka tulla. Ega me papist poisid pole.

Slovakkia on see kõige tugevam ilmselt, aga ma ei teagi (naerab). Pole otse Prantsusmaalt tulnuna jõudnud veel tsüklisse sisse elada ja vastastesse süveneda. Aga ma arvan, et teine koht on küll reaalne.

Maikuu lõpuga saavad need mängud otsa. Kuidas sa siis puhkust veetma hakkad?

Ostsin just kaks uut lohet ja hakkan lohesurfima. Loodetavasti on tuulised ilmad ja saab kõvasti mere peal olla. See on Eestis väga hea sport: vahet ei ole, kas natukene vihma on või mitte, peaasi et tuul oleks, kalipso selga ja üles.

Seine ikka ei ole õige?

Mere äärest pärit ja tahaks ikka mere ääres olla. Ja see on väga normaalne aktiivne puhkus. Olen kaks suve seda harrastanud ja on väga meeldima hakanud.

Hoiab vormis ka natukene – pole see lihtne seal lainete vahel hulpida.

Linnast teed sääred?

Ikka kuskile Pärnu kanti. Tallinnasse, Eesti mõistes suurlinna, suurte majade keskele puhkust veetma ei kutsu.