Spordivaldkonnas saaks Venemaale sanktsioone eelkõige esitada rahvusvaheline olümpiakomitee (ROK). Pildil Sotši olümpiamänge jälgivad ROK-i president Thomas Bach ja Venemaa president Vladimir Putin. Foto: Reuters / Scanpix
Spordivaria
15. mai 2014, 18:18

Kas Venemaad võiksid oodata spordisanktsioonid? Võrkpall viitab ROK-ile, jalgpall jääb apoliitiliseks (4)

Jätkuvalt pinevad sündmused Ukrainas sunnivad paratamatult küsima, kas Venemaad võiksid oodata sanktsioonid ka spordis. Linnalehe küsitletud Eesti Jalgpalli Liit ja Eesti Võrkpalli Liit jäävad diplomaatiliseks.

„Sanktsioonid peavad alguse saama rahvusvahelise olümpiakomitee tasandilt. Lähtudes olukorra tõsidusest, saavad ta liikmesorganisatsioonid, sealhulgas Eesti olümpiakomitee, selles küsimuses kindlasti kaasa rääkida. Üldine praktika näitab – ka Sotši olümpiamängude valguses –, et neid kahte asja (sporti ja poliitikat – toim) üritatakse maksimaalselt lahus hoida,” märgib Eesti Võrkpalli Liidu peasekretär Tarvi Pürn.

Eesti Jalgpalli Liidu vastus on veel reserveeritum: liidu pressiesindaja Mihkel Uiboleht tõdeb, et jalgpalliliidu kui spordiorganisatsiooni selgroog seisneb pigem kohustuses ja tarkuses mitte sekkuda poliitikasse. „Maailma jalgpallis on sarnaselt reguleeritud ka poliitikute mittesekkumine jalgpalli: kui mõnes riigis võimulolijad sekkuvad alaliidu tegevusse või takistavad selle iseseisvat toimimist, siis ei aktsepteeri rahvusvaheline jalgpalliliit (FIFA) seda alaliitu seni, kuni poliitikud on taastanud olukorra, kus jalgpalliliit saab tegutseda oma ringkonna inimeste valitud juhtkonna äranägemise järgi,” selgitab Uiboleht.

Tema sõnul on jalgpallis mitu näidet sellest, kuidas on võimalik poliitikast üle olla ja probleeme lahendada. Näiteks toimub FIFA eestvedamisel Küprose kahe osa jalgpalli vallas ühendamine, Kosovo on koostöös FIFA, Euroopa jalgpalliliidu (UEFA) ja Serbiaga ühinemas rahvusvahelise jalgpalliga, Türgi ja Armeenia osalevad koos turniiridel ja toimuvad kontaktid kahe riigi vahel.

Uiboleht meenutab ka 2007. aasta aprilli sündmusi, kui jalgpalliliidu mitu liikmesklubi planeeris treeningud sellistele aegadele, et nende poistel ja meestel oleks tegemist ning nad ei läheks linna rahutuste keerisesse. „Seegi oli võimalik ainult tarkuse ja poliitikasse mittesekkumise kaudu,” lisab Uiboleht.

Üks on selge, Ukraina sündmused on juba riigi enda võistkondi, sportlasi ja sporti laiemalt mõjutanud. Pürn toob näiteks Ukraina võrkpalliklubi Harkovi Lokomotiivi, kes osales Venemaa Superliigas, aga jättis Krimmi konflikti ajal võistlused pooleli. Segadus saatis ka Krimmis asuvat Krõmsoda võistkonda. Jalgpalli Ukraina meistriliigas on mänge ära jäetud ning Eesti koondislane Sergei Zenjov on Õhtulehele rääkinud, kuidas okupeeritud Krimmi Simferopolisse mängule sõites pidi ta meeskond läbima passikontrolli.

„Venemaa klubide juures tegutsevad ukraina sportlased on kindlasti poliitilise surve all, see oleneb kindlasti ka nende endi meelsusest. Kui sündmused peaksid eskaleeruma, siis kõik laiemalt sporti puudutavad otsused peaksid esmalt tulema rahvusvahelise olümpiakomitee poolt,” loodab Pürn, et vajadusel on just olümpiakomitee võimeline olukorda sekkuma.

*

 

Poliitilised mängud

*

Võrkpall: Eesti publik NSVL-i vastu

Eesti Võrkpalli Liidu peasekretär Tarvi Pürn tunnistab oma kogemusele tuginedes, et sel sajandil võrkpallis poliitilise alatooniga kohtumisi pole toimunud. „Oleme Venemaaga võistlustel kohtunud, sealhulgas 2009. aasta ja 2011. aasta EM-i finaalturniiri alagrupimängudes, ning ei saa kuidagi väita, et see oleks olnud poliitilises mõttes eriline,” tunnistab Pürn.

Talle ja paljudele vanema põlvkonna spordisõpradele on eredalt nn poliitilise mänguna mällu jäänud 1987. aastal Savini turniiri ajal Tallinnas toimunud USA ja Nõukogude Liidu meeskonna kohtumine, kus publik väga häälekalt ja üksmeelselt USA-d toetas. „See tõi võrkpallijuhtidele üksjagu sekeldust, kuid suuremaid pahandusi kellelgi õnneks ei tekkinud. Kummalisel kombel lubati Tallinnal ka järgmisel aastal turniir korraldada,” meenutab Pürn.

*

Korvpall: Kalevi spordihall kui vastupanuvõitluse kants

Pea terve Nõukogude okupatsiooni aja oli toona suurimat populaarsust nautinud Tallinna Kalevi korvpallimeeskond iga eestlase südames. Nõukogude Liidu meistrisarjas mõne Venemaa võistkonnaga kohtudes saadud võit maitses alati eriti magus. Nii kujuneski Kalevi spordihallist omamoodi vastupanuvõitluse kants.

*

Jalgpall: Eesti-Läti legendaarne mäng

Eesti spordi kõigi aegade poliitilisimaks mänguks kujunes 1940. aasta 18. juulil Kadrioru staadionil toimunud Eesti ja Läti vaheline maavõistlusmäng, mille Eesti võitis. Kolm päeva enne ENSV väljakuulutamist toimunud mängus protestis publik okupatsiooni vastu ja pärast mängu läksid pealtvaatajad üheskoos presidendilossi juurde Konstantin Pätsi tervitama. Venelaste pantvangis olnud Päts ilmuski rõdule ja lehvitas ekstaasis rahvale.

Eriline oli ka 27. märtsil 2002. aastal aset leidnud Eesti ja Venemaa vaheline maavõistlusmäng, mille eel panid Venemaa fännid tribüünile plakati, et peremehed on tagasi tulnud. Eesti näitas aga palliplatsil suurele naabrile koha kätte, alistades Andres Operi väravatest Venemaa 2:1.