LISA KOMMENTAAR
19. mai 2014, 14:30
"Murdis selgroolüli" ja edaspidi... Lihtne-labane-halvustav-lahmiv diagnoos. Paneb mõtlema, sest see inimene peaks olema ratastoolis või voodis? Kas sm "Trenn" ikka mõtles, enne kui kirjutas. Eestimaal ei jää midagi saladuseks, see oleks uudis/teade nr. 1. juba ammu.
19. mai 2014, 12:23
Au Plaserile, te julgeb sellisest juhtumist avalikult rääkida. Aga kas lapsevanem riskib edaspidi oma last taolise treeneri juurde saata?
18. mai 2014, 22:06
Trennis sõltub väga palju treenerist. Käinud väiksena maadlustrennis ja olles kõige pisem, tõstis treener mu tähtsust sellega, et kaks kõige pisemat said valida trennis meeskonna. Võitja selgitati harjutuste kiiruse järgi. Küll mäletan trennist juhust, kus tuli üsna koordineerimatu õbluke tüüp trenni, kes tegi harjutusi väga ettevaatlikult. Nii näiteks poolsalto asemel tegi kukerpalli. Kui ta siis ikkagi soovis kõigile näidata, et suudab ka poolsaltot teha, siis murdis ta ilmselt oma selgroolüli. Kutsuti kiirabi ja viidi minema. Siit on minul alati arvamus, et treener saab motiveerida üksnes siis, kui sisemiselt on motivatsiooni, vastasel juhul kaob huvi trenni vastu või veel hullem, saab laps vigastada. Treener peab olema hea psühholoog, ütlema mõne kiitva sõna isikuliselt, julgustama ja analüüsima peale harjutusi rahulikult, et mis oli paremini, mis halvemini kui eelmine kord. Kindlasti on enamus lapsed sellised, kes kaotavad kiirelt huvi ühe asja vastu ja tahavad teist asja proovida, kuid äkki mõni tahaks jääda, kuid vajab sõbralikumat lähenemist. Kui treener mu peale oleks karjunud ja teiste ees häbistanud, et olen saamatu, siis poleks ma enam kindlasti sinna trenni tahtnud tagasi minna.
16. mai 2014, 23:36
Miks Eesti noormehed on nõrkadeks õpetatud? Loobumine on kõige algus ja valehäbi, et ollakse justkui nõrgad. Kannatust, küll tuleb ja treeneri kohus on noori nö. tunnetada ning veel rohkem innustada. See ei ole sundimine kui jääd enesele kindlaks ja juhendad! Lodevad ja "arukad" treenerid on loobumise kindel algus, vähemalt sellise treeneri juurest minnakse üldjuhul ära. Tean, kõrvalseisja kogemusega küll, aga nii see on juhtunud mitmel korral!
16. mai 2014, 18:41
Nii palju kui minu laps on maadlustrennis käinud ( kahjuks viimasel ajal kevadhaiguste tõttu harva), siis pole ta küll kordagi peale trenni väsinud olnud. Laps on trennist tulles positiivne ja täis energiat, kargab ringi ja näitab õpitud harjutusi. Laps saab sealt just energialaengu, mitte vastupidi. Aga loobumisest.. Äkki oli see hoopis häbi teiste ees ja hirm kukkuda? Kui lõpuni ei jaksa teha, kas on vaja karjudes sundida? Poleks parem mõte anda koduseks ülesandeks selle ülesande harjutamine, et järgmisel korral jaksaks lõpuni teha? Loobumine on siis kui laps ei õpi ega harjuta, et paremini teha. Kui aga laps ei jaksa, ei suuda, kardab jne, kuid järgmisel korral proovib uuesti, siis on see kõigest ebaõnnestumine, mis on meile kõigile lubatud ( ma eeldan, et see laps ei loobunud, vaid tuli järgmisel korral uuesti trenni).
KOMMENTAARID (7)