Korvpall

Elukaaslane Valmo Kriisast: "Noored ja vanad, tehke järele ja pidage vastu!" (11)

Merili Luuk, Ville Arike, 17. mai 2014, 07:00
SPORDIPERE: Valmo Kriisa naudib koos elukaaslase Kersti ja poeg Kerriga kevadist Tartut. Pildilt puudub USAs harjutav tütar Sindra. Foto: MARI LUUD
Teda vaadates tundub, et aeg on seisma jäänud. Ta on väljakul ikka sellesama turbomootoriga nagu aegu tagasi. Ta viskas meistriliigas esimese korvi aastal 1990 ja loopis ka teisipäeval Kalevi korvi palle täis. Ent pass ei valeta: Valmo Kriisa tähistab homme 40. sünnipäeva.

Ilmselt ei tunne keegi teine Kriisat paremini kui tema elukaaslane Kersti Kull. Nende pere on üdini sportlik: Kersti on aastaid tegelnud võimlemisega, tütar Sindrast on sirgunud Eesti üks paremaid iluuisutajaid ja poeg Kerr püüab korvpallis käia isa jälgedes.

Ning käib kah! Öeldakse, et käbi ei kuku kännust kaugele ning kui Valmol olla lihaskiudude asemel terastrossid, siis pojal samuti.

Samal teemal

" Paar nädalat tagasi oli Kerril mäng. Läksime üle hulga aja vaatama ja poiss sai kohe alguses paugu vastu nina! Nina viltu peas ja luu puru! Kerr tahtis ennast aga näidata, meie ju saalis, ning mängiski lõpuni!" räägib ema Kersti üleelamistest.

"Vahepeal sai ta uue paugu ja siis läks meil Valmoga ütlemiseks. Mina, et tead, sina mängi oma ninade ja hammastega, aga laps jäta rahule! Seisin seal pingi taga nagu emalõvi ja ütlesin, Kerr, läheme haiglasse, paneme nina õigetpidi pähe! Valmo vastu, et kui laps tahab, lase tal mängida.

Ei ole tema jaoks viltune nina mingi vabandus! Jääaladel ju ka kukkumised, siis nad võrdlevad seal oma vigastusi – Sindral tuharalihas sinine, teisel ninaluu puru. Mina pööritan silmi. Kui pole surmatõbi, saab hakkama!"

Väsimatu

"Et Valmo on nii heas vormis ja teeb noortele ära, ei üllata mind. Pigem leian, et see on hästi austustvääriv. Tema ei loobu. Tal võib olla hing paelaga kaelas, aga ta ei näita seda välja. Pärast seda viimast mängu küsisin: ütle päris ausalt, kas sa oled väsinud? Ja ta ütles mulle, et ei ole. Ta on finaalideks kuus kilo alla võtnud, ta on pühendunud. See on hämmastav ja imetlusväärne, ta teadlikult teeb ja toimetab."

* * *

"Vahel tunnen ennast nii süüdi. Kunagi istusime koos Margus Metstaki naisega ja küsisin: kas ütlesid talle mingil ajal, et aitab? Ta vastas: mitte kunagi. Tundsin end nii halvasti, sest pigem olen mina see, kes ütleb: Valmo, kaua võib? Kui tal on eesmärk, ja tean, et tal on, veel mängida, et midagi on saavutamata, siis tuleb teda ainult toetada."

* * *

"Kui kaua ta vastu peab? Tean, et tal on korvpalliga kindlad plaanid. Arvan, et kui tervis vastu peab, on see talle nelja-viieaastane projekt. Noored ja vanad, tehke järele ja pidage vastu! Olen alati mõelnud, et ta ei ole tavaline mees. Igati kihvt!"

* * *

"Spordivõõrana ma Valmot ette ei kujutaks. Ta ise naerab, et mina olen kõige spordikaugem inimene, ehkki ma ise ei pea end selleks, olin ju tasemel võimleja. Räägime ja arutame igasugustel sporditeemadel hästi palju. Mitte küll korvpallist, see on tema enda pärusmaa. On seda põnevam, kui ei tule ainult võidud, vaid ka tagasilöögid."

Tutvumine

"Õppisime ülikoolis koos kehakultuuri. See ei olnud kohene teineteise leidmine, aga Valmo oli päris järjepidev. Nagu iga asjaga. Kui ikka midagi pähe võtab, siis läheb lõpuni ja teeb. Kirjutas luuletusi, pärast tuli välja, et luges neid Tähekesest maha. Ta tegutsebki hasartselt, põnev on olnud. Temaga igav ei hakka, pigem peab olema kogu aeg valmis tuiskama ja tormama ja sada protsenti läheb ikka tema pühendumisele."

* * *

"Kui ta Hollandis mängis, siis mingi liiga raames sõitsid nad Gran Canariale ja ma läksin kaasa. See oli ikkagi võistlusmäng, mina luurasin mööda aiataguseid, kohtusime salaja. Ning siis mõtlesin, et enam nii ei tee! Ei ole mõtet. Neil on ju kindel puhkuseaeg ja nad on hotellis, siis sealt välja luurata, minna kahekesi jalutama, et keegi ei näeks, tundub väga totter tegevus."

"Olen ikka üritanud käia Valmo tähtsamatel mängudel, reamängud jäävad minust kaugele. Nüüd finaalis olen küll hasartselt kohal olnud. Telekast vaatan ülekandeid ainult siis, kui Valmo mängib. Üritan paralleelselt midagi muudki teha, aga pilt jookseb ikka.

Meil domineerib korvpall. Poeg mängib ju ka, siis nad koos vaatavad, neil on mingi oma termin, millest ma väga aru ei saa ja siis nad nokivad minu kallal. NBA mänge vaatavad nad õnneks interneti kaudu, siis telekas vabaneb.

Uisutada Valmo oskab, aga me ei trügi üksteise aladele, ei sekku nüanssidesse – mis mõttes sul salchow’is ei ole põlv või käsi või küünarnukk õigesti; miks sa põrgatad palli nii või naa?"

* * *

"Ma nii mäletan, kui ta läks Rakverre mängima. Seni olid olnud ikka Tallinn ja Tartu. See oli tagasiminek, Kerr täitsa nuttis kodus. Valmo võttis Kerri ette ja ütles, et ega see ei loe, kuhu sa saad lepingu. Oluline on see, et hakkad mängima. Ja me mäletame ju, mis sellest Rakvere-aastast tookord tuli."

* * *

"Ma ei ütleks, et lastel on isakujust puudust olnud, kui Valmo välismaal mängis. Skype on olemas. Nad õppisid Sindraga Skype’i kaudu. Kerr oli veel väike, temal oma spordiala polnud. Käis siis minuga võimlemas, tegi sammhüppeid. Küsisime, et kas ta tahab balletitantsijaks saada, ta nii siiralt tahtiski! Valmo käis vahel Eestis ja lõi ühel hetkel korra majja. Kartus oli ju suur – äkki tulebki balletitantsija! Kõik ümberringi oli ju ülimalt naiselik – patsid, särgid-värgid! Ühel hetkel jõudis teadmine Valmoni ja siis tegi ta sellele järsu lõpu!

Mõtlen hirmuga, kui temast peaks treener saama. Siis ei ole vabandusi. Ta paneb tähele ja näeb igat asja. Lapsed jooksevad ikka minu selja taha, mina kaitsen ja üritan probleeme näha."

* * *

"Ja siis... tuli lõpuks see hetk, kui poole aasta pealt pakkis Valmo asjad, tuli koju Tartusse ja ütles: "Enam ma ära ei lähe!" Siis meil oli skandaal. Mina: mis mõttes sa ära ei lähe? Olin ju harjunud kõike ise tegema! Tekkis hirm, et mis mõttes – sa ei lähe ära! Me ei oska ju koos elada!

Minul oli see mõte, et peres arutatakse asjad läbi. Ta lõi käega, lasi mul natuke aega olla. Rahunesin maha. Nüüd ma küll ei tahaks, et ta kuskile ära läheks!"

Hakkab kodu ehitama?

"Täiesti kokku saame harva, kõik on liikumises. Emadepäeval pärast Valmo mängu olime koos, käisime söömas. Seejärel läks Sindra USAsse."

* * *

"Tegin aastaid tagasi väga teadliku valiku. Olin võimlemisklubi Janika tüdrukutega võistlusspordis. Mul olid omad võistlused ja käimised. Siis ei suutnud enam keegi midagi kuulata – kes kaotas, kes võitis, kes mida.

Ühel hetkel otsustasin, et taandun võistlusvõimlemisest ja jäin tillude poole. Nüüd on mul projektid ja tegelen loomingulise poolega, mis mulle sobivad. Olen ainult siin, seega pereliikmete jaoks olemas.

Vahel, kui kõik hommikul ära lähevad, mõtlen, kas peaksin tundma häbi, et olen kodus. Samas on nagu hunt Kriimsilma üheksa ametit. Mulle tundub, et oleme rahul."

* * *

"Üks miinus on loomulikult see, et lapsed igatsevad oma kodu. Neil polegi seda olnud. Tallinnas oleme kolmel korral kodu üles ehitanud ja siis jälle kohta vahetanud. Nüüd elame Tartus üürikorteris.

Seda kohta ei ole, et lapsed saaksid öelda, et neil on lapsepõlvekodu. Eks nad on korra öelnud, et tahaks päris OMA tuba, kunagi ehk saavad selle ka. Valmo küll ütleb, et tema hakkab ehitama, kuid ma ei tea, mida ta järgmisel aastal teeb. See on elu raskem pool.

Alguses olin ikka endast väljas. Nüüd löön käega, mõnikord saab ju alles augustis teada, kus Valmo mängima hakkab.

Koolidega läks ka nii nagu ta läks, Sindra käis ju Hollandiski koolis. Tema ja Kerr on päris palju koole vahetanud."

Kuidas sünnipäevi tähistatakse

"Sünnipäevade tähistamisega on asi lihtne. Minu sünnipäev on keset hooaega ning Valmo on vist ainult ühel aastal kodus olnud. Alguses ma ikka üritasin võidelda, siis proovis ta kulleriga lilli saata, aga nüüd on leppinud paratamatusega. Ega see lilleke õnnelikumaks tee. Sindra on meil suvelaps, siis oleme alati Itaalias suvelaagrites. Kerri sünnipäev on 2. jaanuaril, tema on kaval, et palub kõigi selle kandi sündmuste peale ühist kingitust.

Eks peame tänavu kõik sünnipäevad koos – Kerri ja minu pidu pole ka veel olnud. Kui need finaalid läbi saavad. Istume maha ja mingi kräu ikka teeme!"

* * *

"Kui Valmo lõpetas koondisemängud, oleme aastaid viibinud suviti kolm nädalat Pinzolos, Sindral on seal treeninglaager. Valmo on seal üdini asjalik: saab ju trenni teha, uisutajatega jalkat mängida, mägedes kolada, jooksevad ja harjutavad. Tegevus on nii sportlik, juuli lõpus tuleme alla tagasi ja tema on juba vormis. Tal ei jäägi ülekaalu tekkimiseks võimalust, aega, mil ta ei liigutaks end."

* * *

"Valmo teeb paremini süüa. Ta teeb väga head kohupiimavahtu omatehtud maasikamoosiga. Tuttavad juba teavad, et meie juures see kohupiimavaht tuleb. Üldiselt sööme jalapealt, igaühel on oma oma menüü. Valmo loeb poes moosipurgi etiketilt rasvaprotsenti, pannkoogid on meil keelatud. Kerr vahel ikka saab, kui Sindrat kodus pole. Sindral on eridieet, ja siis on ikka terve pere dieedil. Pojast on kahju, aga nii ei ole, et kook küpseb ja siis keegi peab, sülg tilkudes, pealt vaatama. Kõik on solidaarsed. Küll peame olema ettevaatlikud, et mõni nälga ei jääks!"

Tantsupeole!

"Et olen tantsupeoga seotud, siis ta on vaadanud proove ja etendusi. Ühel hetkel ütles Valmo, et tema elu unistus on saada tantsupeole. Ta on Tartu poistekoori poiss, laulupeol käinud, aga tantsupeol mitte. Ta otsis enda ümber tiimi, rääkis ideest ja tänaseks on rühm saanud teate, et nad on tantsupeo B2 liikides. Ta on selle saavutanud! Teame, et pärast mänge pole kerge minna tantsupeole – sellise pühendumusega on ta kõik saavutanud!"

* * *

"Kui see eesmärk sai täidetud, istus ta ükspäev maha: nonii, mis see järgmine hobi on? Sai siis nurka kitarr ostetud. Arvan, et järgmisena võetakse ette kitarriõpingud. Ta on nagu väike laps – kui midagi on saavutatud, tuleb kohe järgmine võtta!

Ootan täitsa huviga, mis saab edasi. Ta on ikka kummiku- ja maapüksiinimene. Tema paneks kummikud jalga, et saaks ainult metsa. Et saaks kive tõsta ja veeretada. Eks see ole kah tema unistustes – osta traktor ja hakata loomi pidama."

* * *

"Milline on pühapäeva-Valmo? Kell pool kuus ta paneb küünarnukimüksi ja hüüab: "Hakkame tegutsema!" Maale, igale poole, peaasi et oleks mingi tegevus. Trennipäevadel annab nüüd vanadusest aimu see, et tullakse koju ja magatakse. Aastad teevad oma töö – kahe trenni vahepeal peab olema mõnus uinak, mitte tennisemäng. Ent vabal päeval ei ole mingit und – siis toimetab hilisõhtuni! Kui poeg magab poole päevani, tuleb kommentaar: "Te olete kõige ebasportlikumad inimesed, keda üldse tean." Meie neelame selle alla ja läheb jälle."

* * *

"Kaotusi ta pikalt üle ei ela. Korra käib "kurat küll!", aga see läheb kähku üle. Ma ei tea, mida ta sisimas tunneb, aga välja küll ei näita. Samamoodi ei hakka ta enne mängu lubama, et nüüd nad võidavad.

Finaalseeriast loodan ja usun ikka kõige paremat. Nii lihtsalt Kalevil ei lähe. Mulle tundub, et Valmo on alati valel poolel. Kui Rock möllas, oli ta Kalevis, nüüd vastupidi."

Valmo Kriisa

Sündinud: 18. mail 1974

Pikkus: 192 cm

Karjäär: 1990-92 Tartu KK, 1992-94 Tartu Raidor, 1994/95 Tartu Gaas, 1995-97 KK Tartu, 1997-2000 Tallinna Nybit, 2000-01 Söder-tälje Kings (Rootsi), 2001-03 Tallinna Kalev, 2003-06 Groningeni Capitals (Holland), 2006-09 BC Kalev/Cramo, 2009/10 Rakvere Tarvas, 2010/11 TTÜ/Kalev, 2011/12 Rakvere Tarvas ja Tartu Ülikool, 2012-2014 Tartu Ülikool/Rock. Eesti koondises 1995-2010, osales 2001 EM-finaalturniiril.

Saavutused: Eesti meister 2002, 2003, 2009, EMV hõbe 1996, 1999, 2007, 2008, 2010, 2012, 2013, EMV pronks 1997, 2000, 2011, Hollandi meister 2004

SPORDIPERE: Valmo Kriisa naudib koos elukaaslase Kersti ja poeg Kerriga kevadist Tartut. Pildilt puudub USAs harjutav tütar Sindra. MARI LUUD

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee