Jaan Talts.Foto: Eesti Spordimuuseum
Deivil Tserp 19. mai 2014 07:00
Ehkki Jaan Talts võitis suures spordis kõik, mida oli võimalik võita, leiab ta, et potentsiaal jäi kasutamata.

"Kui oleksin 10–15 kilo raskem olnud, siis olnuks võimalus Vassili Aleksejevile vastu hakata ja püstitada absoluutne maailmarekord.

1974. aastal murdsin käe ning lõpetasin sporditee. Olen veendunud, et suutnuks võita ka kolmanda olümpiamedali. Ometi ei kahetse, et lõpetasin.

Nagu elu näitab, pole mingit vahet, kas sul on kolm või neli medalit – ikka oled endine. Kas see olnuks parem, kui me poleks võistelnud ja oleksime ignoreerinud? Siis ei oleks ju üldse millelegi toetuda!

Keegi ei teadnud, et riigikord muutub. Poleks muutunud, oleksin üks kõvemaid mehi. Kuulusin maailma kümne parima sportlase hulka, olin NSV Liidu parim.

Venemaal mäletatakse mind, küsitakse, kas on abi vaja. Loodame, et nende abi pole iial vaja.

Me ei saa ju Putini riiki minna ja seda ülistada!"