Jaan Talts: mul on hea isa, kes andis vajadusel ka vitsa (10)

"Teadlikum mälupilt isast pärineb ajast, kui kolisime Hiiult Meriväljale," räägib poeg.

"Ta tegeles minuga palju. Kui õhtul töölt koju tuli, läksime peaaegu iga kord tennist või palli mängima. Isa oli treener ja võttis mu ka laagritesse kaasa, isegi Musta mere äärde. Meeldis igal pool, kuhu ta mind viis, ja nii spordipisiku külge saingi."

Noorem Talts jätkab:

"Isa on olnud keskmisest rangem. Usun, et ta polnud ebaõiglaselt range, võib–olla ainult kohati. Ju see oli tema visioon mind nii kasvatada.

Praegu olen isale tänulik, olen sirgunud päris normaalseks inimeseks. Iseasi, kas ma just tema ideaalmudelisse mahuks."

Spordis proovis noorem Talts esmalt tennist, siis ujumist, korv- ja võrkpalli, odaviset, tõstmist ja kuulitõuget.

"Sellist karastust, mis oli isal, kes elas maal koos kuue õe ja vennaga ning tegi kogu aeg tööd, minul polnud.

Olin linnalaps ja pisut hellem. Sporditeel kahetsen vaid üht asja, et ei tegelenud tõstmisega tõsisemalt. Nüüd tundub: see oli mu õige ala!

Ja pluss olnuks see, et omast käest olnuks võtta üks maailma paremaid treenereid."

Isa pühendumusest toob poeg draamahõngulise näite.

"See juhtus mõni aasta tagasi, kui isa treenis Leho Penti. Ta helistas mulle ja palus, et tooksin kodunt videokaamera.

Kui jõudsin spordihalli juurde, oli seal kiirabi ning isa lamas tilgutite all. Arstid ütlesid, et seis ei ole hea.

Isa ulatas võtmed ja palus autost võtta Leho plaani ning treeningu läbi viia.

Poolteist tundi hiljem helistas ta haiglast ja küsis, kuidas Lehol läks! Mina tundsin muidugi huvi, mis seisus ta ise on. Isa vastas: minuga on kõik korras!"

Tulevikule mõeldes ütleb noorem Talts:

"Mul on olnud hea isa, aga täna soovin, et ta oleks ka sama hea vanaisa."