Hugo Tipner | Pojaga restoranis

Kuigi on veel vara, peaks tegelikult poisile hoopis jalgpallifilosoofiat õpetama, enne esmaspäevast rahvuskoondise kohtumist mängusärgi hankima ja temaga staadionile minema. Vaatan tukastavat siirast näolappi ja mõtlen, et praegu on veel vara, aga varsti peaks leidma mõne korraliku treeningrühma, kus saaks mänguliselt palli taga ajada.

Mõne pisemat sorti satsi, kus treeningusse ei suhtutaks liig tõsiselt, m ä n g i t a k s e, õ p e t a t a k s e elus hakkamasaamist, väärtustatakse pigemini noore tahtmist kui oskusi, talenti väljakul. Kas oleks veel midagi hullemat kui entusiastlikud lapsevanemad, kes on mõnekuusest või -aastasest mõtteis juba elukutselise valmis kujundanud, vaatavad altkulmu neid, kes harjutavad pelgalt mängulusti pärast? Kuulsin hiljuti lugu ühest viieaastasest poisist, kes käib rõõmuga igas trennis, naudib jalaga palli löömist, semudega koosolemist. Kuivõrd tegemist on natukene hajameelse lapsega, ei kutsunud treener teda võistlustele. Salaja, poisile ja vanematele midagi seletamata. Iseenesest polekski midagi teab mis hullu, aga järgmisel treeningul ei osanud viieaastane poiss kuidagi käituda, sest kõik semud rääkisid üksnes nädalavahetusel toimunud võistlusest. Selgus, et tema oli ainus, keda ei kutsutud.

Õudne! Ses mõttes pole mingit vahet, kas tegu on jalgpalli, korvpalli, judo, tennise, sõudmise või kurat teab mis alaga. Tähtis on spordi kui olulise kultuurivaldkonna kaudu lapse maailmavaate kujundamine, tema arendamine üliolulistes iseloomujoontes nagu empaatia, lojaalsus jne. Mõistagi tuleb tänapäeval hakata tulevasi tippjalgpallureid juba varakult eelisarendama, aga seda mitte nõrgemate arvelt. Mulle küll meeldiks, kui see junga siin kärus oleks puberteedieas nõrgemate pallurite seas, aga mängiks hingega. Võib-olla on tegu tulevase poolehoidja või näiteks rahalise toetajaga.

Küllalt! Esmaspäeval võiksime siiski Lillekülla minna. Nagu kirjutab inglise menukirjanik Nick Hornby raamatus Fever Pitch, kuidas isa viib poja esimest puhku Arsenali kohtumist vaatama. Nende läbisaamine paraneb, lapsest saab kirglik Põhja-Londoni meeskonna toetaja. Omavahelised suhted küll purunevad, aga poja armastus Arsenali vastu jääb püsima. Isegi niivõrd tugevalt, et ligi kaks kümnendit hiljem oleks jalgpall(ihullus) peaaegu lõhkunud kogu tegeliku elu (kogu elu lahutada jalgpalliga).

Vaatasin hiljuti raamatu ainetel 1997. aastal vändatud samanimelist filmi. Lõpplahendus on muidugi banaalne – Arsenali tiitlivõit 18aastase vaheaja järel päästab armastuse. Arsenali võit on muidugi dramaatiline, alles viimase vooru viimasel minutil lüüakse Liverpooli vastu 2:0 tabamus, mis viib löödud väravate arvuga tiitli Liverpooli nina eest pealinna.

Muide, Michael Thomase väravast Anfieldil möödub esmaspäeval – Eesti ja Gibraltari vahelise maavõistlusmängu päeval – täpselt veerand sajandit. Muide, selsamal päeval möödub 15 aastat teisest legendaarsest kohtumisest, mida nohisev lapsuke hakkab tulevikus üha uuesti ja uuesti nägema.

Kaks vahetusmeest löövad Meistrite liiga finaalis üleminutitel kaks väravat ja Manchester United võidab 31aastase vaheaja järel taas Euroopa kõige tähtsama eurosarja karika. Vaimusilmas kujutan juba ette, kuidas me ühiselt vaatame 2011. aastal ilmavalgust näinud linateost United – 1958. aasta lennukatastroofist Münchenis, kus hukkus 20 inimest. Õppida oleks sest omajagu. Kas või elu paratamatust juhuslikkusest, olgu selleks kas või Busby ja sir Bobby Charltoni õnnelik pääsemine ning selle toel saadud esimene eurokarikavõit 10 aastat hiljem.

Tähtis on ikkagi üldine areng kirglikkuse toel. Olgu sportlik tase missugune tahes. Kui midagi muud ei aita, käin välja viimase trumbi: "Vaata, tema on Evald Tipner, Sinu esiisa, kas või tema nimel..." Ilmselt pole seda tarviski, sest esmaspäeval läheme Lillekülla esimest korda vutti vaatama ja küll ta pikapeale õpib, ei korda isa vigu, omandab keeli ja kannab kübaraidki.

Muidugi tuleb tulevast noort fänni mõõdukalt suunata. Teha selgeks, et näiteks Sol Campbelli 2001. aasta üleminek Tottenhamist linnarivaali Arsenali ridadesse näitab lojaalsuse puudumist, mida tuleb taunida. Samas, Denis Law´ – ManU ründaja kuuekümnendatel – värav Manchester City eest viimases voorus endisele klubile Unitedile kolmkümmend aastat tagasi nõuab empaatilist suhtumist. Pole tähtis, et m e i e sats oleks ilma selle kaotusetagi aste madalamale langenud.

Sellist algelist jalgpallifilosoofiat võiksin siin muidugi aretada, aga laps magab ja keegi ei kuula. Küll esmaspäeval kuulab...

Varavalgel pojaga tiigi serval. Poiss hakkab ärkama. Peaks kiiresti teksti Õhtulehte ära saatma, sest karjuvale lapsele mingit särki ei kingi. Halb laps tehku, mis tahab. Ega sport ju tegelikult mingit olulist tähtsust iseenesest omagi. Paneks näiteks klaveritundi? Ära karju siin! Peamine, et malekäigud saaks selgeks õpetatud.