Andres Oper: kahju, et vigastus karjääri enne õiget aega ära lõpetas. Õudne mõelda, et esmaspäeval on mu viimane mäng. Ma tahaksin veel mängida! (3)

Esmaspäeval lõpeb Lillekülas üks pikk ja ilus lugu. Ansambli Apelsin loo "Me Operit, me Operit, me armastame Operit!" saatel sammub viimast korda Eesti meeskonna ilusas sinises rüüs platsile ründaja Andres Oper.

Kolmapäeval läks Andres Oper ligi aastase pausi järel trenni, et oma elu esimese 36 aasta suurimaks kujundajaks olnud mäng – jalgpall – meelde tuletada.

Täna saab Oper kokku Eesti rahvusmeeskonnaga, et valmistuda esmaspäeva õhtul Lillekülas peetavaks matšiks Gibraltariga.

See on tema lahkumismäng. Lõpuvile järel pole ta enam jalgpallur.

Oper on jalgpallimängust napi ajaga nii lahku kasvanud, et tal polnud viimase mängu eel sobivaid jalavarjegi käepärast.

"Ma pole elu sees nii roosade putsadega mänginud," muigab ta ja demonstreerib äsja omandatud vutisusse, milles paneb punkti Eesti jalgpalliloo ühele võimsamale karjäärile.

Roosa on julge mehe värv ning, nagu selgub järgnevast jutust, pole Oper jalgpalliplatsil pärast üht 1998. aastal Sitsiilia sadamalinnas Catanias peetud vutimatši midagi ega kedagi kartnud.

Edasi saad lugeda paber- või digilehest, või tellides artikli veebist!