VÕTMEHETK: Meistrite liiga finaali võtmehetk leidis aset normaalaja kolmandal üleminutil, kui selle ajani vapralt ja vankumatult kaitses seisnud Madridi Atletico ei suutnud nurgalöögi puhul katta Madridi Reali keskkaitsjat Sergio Ramost, kes viigistas mänguseisu ja viis kohtumise lisaajale, kus värskem Real juba väsinud Atleticost selgelt võitu sai. Foto: Reuters / Scanpix
Jalgpall
26. mai 2014, 08:00

Vabatahtlikuna Meistrite liiga finaalil ehk Kuidas Sergio Ramos Euroopa vutibossid häbist päästis (1)

Milline nägi jalgpalli Meistrite liiga finaal Madridi Reali ja Madridi Atletico vahel välja kulisside tagant vaadatuna? Järgneb finaalmatšil luksprivaatloožide külalislahkuse koordineerijana – jah, oligi selline ametinimi! – töötanud Eesti noormehe raport.

"Mis mind motiveerib!? Olge nüüd, see on Meistrite liiga finaal!" vastasin aprillis toimunud tööintervjuul. "Võin kas või võileibu teha. See oleks au." Mõtlesin seda tõsiselt. Kuna mul Bingo Lotos reeglina ei vea, siis vaevalt edaspidi teist korda finaalipaika elama satun.

Ja polegi vaja, sest peagi sain rõõmusõnumi, et olen üks 500 õnnelikust, kes enam kui 2000 kandidaadi seast välja nopiti. Kuigi ametinimetus "luksprivaatloožide külalislahkuse koordineerija" ei öelnud mulle suurt midagi, rõõmustasin, kui kingikoti kallale lastud laps jõululaupäeval. Ma olen tiimis! Meistrite liiga finaali korraldajatiimis!

Ei, ma ei arvanud hetkekski, et näen maailma kõige tähtsamat klubivutimatši otse sündmuskohalt ja saan pealekauba staaridega plaksu lüüa. Küll aga tegid seda mõned armsad sõbrad-tuttavad, keda pidin ükshaaval maa peale tooma. Vastupidi, valmistusin esimeseks lõppvaatuseks, mis pärast Manchester Unitedi ajaloolist 1999. aasta triumfi nägemata jääb. Selgus, et ennatlikult.

Portugali ajaarvamine osutus nakkavaks

Finaali vabatahtliku esimene tööpäev oli teisipäev, kui sai selgeks, et keskeurooplaste (Euroopa Jalgpalliliit UEFA asub ju Šveitsis) laitmatu organiseeritus on Portugalis pelk idüll.

Sammusin 15 minutit enne esimest koosolekut akrediteerimiskeskusesse, et saada kätte vajalikesse kohtadesse ligipääsu tagav kaelakaart, kuid selgus, et mulle oli saadetud suvalise portugallase andmetega SMS. Järgnes tohutu sebimine, mille tagajärjel jõudsin staadioni parklasügavustesse püstipandud UEFA kontorisse 45 minutit kokkulepitud ajast hiljem.

Süüdi ma polnud, aga tunne ikka kehv, et jätan halva esmamulje. Ent ei jätnud, sest meie meeskonna pealik Romain, pesuehtne šveitslane, andis end näole minust veel 40 minutit hiljem. Portugali ajaarvamine nakkab kiiresti.

Hüva, räägime tööst. Mida peab luksprivaatloožide (ingl k skybox) külalislahkuse koordineerija tegema? Tagama, et kõik rikkad härrad-prouad – väljaminek ühe külalise kohta algas 5000 eurost, kusjuures ostma pidi terve ruumi ja väikseim ruum oli 10kohaline – saaksid endale enne avavilet raamatumõõtu mängukava ning hiljem kingituseks ametliku mängupalli.

Reaalselt tähendas see mitut päeva korralikku laotööd. Kui nägin pallikastide virna ja käsikahveltõstukeid, meenus hoobilt Kreisiraadio sketš laomees Lagunovist. Kuid erinevalt Peeter Oja kehastatud saamatust tegelasest, kel iga tööpäev lõppes üha hullema vigastusega, saime mina ja mu 5–8 kolleegi üha suuremate privileegide osaliseks. Muidugi ei toonud UEFA neid kandikul kätte, vaid ise tuli olla agar (töö kiiresti ära teha) ja leidlik (õigel ajal õiges kohas olla).

Jalg värises ja süda puperdas…

Nii õnnestuski oma silmaga näha näiteks vutistaaride saabumist matšile – mitte läbi bussiakna, vaid ikka vahetult – kui ka mõlema meeskonna reedeõhtust trenni. Ilmselt tähistaks Cristiano Ronaldo või Gareth Bale’i nägemine nii mõnelegi fännile elu parimat päeva, ent tõtt-öelda oli elevus suurem kui asi väärt.

Hoopis kustumatum mälestus jäi avatseremoonia peaproovist, kus kehastusin üheks väljakule sammuvaks Madridi Atletico jalgpalluriks. Kolm-kaks-üks. Läks! Ajastus pidi olema perfektne. Rivistuspaik murul oli sentimeetri pealt väljatimmitud. Nagu mänguõhtul.

Jalg värises ja süda puperdas, kui muusika saatel tunnelist Estadio da Luzi jalgpallimuru suunas sammusin. See tunne, kui seisin oma "võistkonnaga" prožektorite valgel tribüünide keskel ja Portugali kuulsaim fado-laulja Mariza alustas Meistrite Liiga tunnuslaulu, oli kirjeldamatult maagiline.

Tühja sellest, et tribüünidel ja nende ees oli vaid mõnikümmend UEFA ametnikku ning jalgpallimängu laulule ei järgnenud. Tõesti ei suuda ette kujutada, mida jalgpallur seal täismaja ees seistes tunneb. See peab olema vaimustav!

2088 palli 45 minutiga 154 looži

Kuigi kõik viis staadionil elatud päeva oli tunda, et juhtumas on midagi suurt, siis mängupäeva atmosfäär oli vaieldamatult erinev. Staadioni ja turvaala ümber luusisid pärastlõunast saadik heatujulised hispaanlased. Enam ei pääsenud akrediteeringu või piletita staadionile kuigi lähedale.

Areeni siseruumides käis meeletu sagimine. Kohati meenutas toimuv Stockmanni hulle päevi, kus kogu aeg keegi tormab, samas teadmata: kuhu või miks?

Luksprivaatloožide külalislahkuse koordineerija päev möödus võrdlemisi unises tempos, kui välja arvata matši teine poolaeg. Just selle 45 minuti jooksul pidime umbes kümnekesi suutma 2088 palli 154 looži toimetada.

Mängukell tiksus ähvardavalt lõpu poole ja olime suures ajahädas. Appi tormasid kõik, kes vähegi said – nii ülikondades UEFA ametnikud kui ka toitlustajad. Keegi ei tohi ju kingist ilma jääda, sest see tähendaks häbi UEFA mainele.

Olukord tundus lootusetu, kui ühtäkki staadion rõkatas. Madridi Reali keskkaitsja Sergio Ramos oli viigistanud! Milline kergendus! 30minutiline lisaaeg tagas, et saime hakkama! Ja tasuks nautisime 20 viimast lisaajaminutit otse tribüünilt.

Oli võimas! Oli äge! Oli igat tõstetud kasti väärt! Aitäh!