Nadi tulemus rikkus üleva õhtu (9)

Pole mõtet salata, et 1:1 viik Gibraltariga oli pettumuse. Aga õnneks leidus õhtus ohtralt ilusaid hetki, mida saab ja tasub kaua mäletada ja meenutada.

Kui Andres Oper ansambel Apelsini loo "Me Operit, me Operit, me armastame Operit" saatel viimast korda Eesti koondise särgis platsile sammus, oli tunne Lillekülas ülev nagu laulupeo lõppakordide ajal.

Oper: vägev oli, tõesti oli!

Oper tunnistas, et sees möllanud emotsioone pole võimalik sõnadega kirjeldada. "Vägev oli, tõesti! Väga meeldiv ja meeldejääv. Punkt I-le jäi panemata, aga mänguga jään rahule. Võimalusi ju suutsin tekitada," sõnas ründaja.

Operil oli mängitud pooltunni jooksul kolm head väravavõimalust. "Neid peab järjest vaatama. Kas sööt oli pikk, või minu kiirus polnud enam see, seal me võime hakkama vaidlema. Kui aasta aega ikka ei ole jalgpalliga tegelenud siis ... Vaist oli olemas, aga oleks siin natukene veel..."

Mängu-eelsele rivistusele sammus Oper süles pisipoeg Marcus ja käe kõrval tütar Emma. Kaamera ei petnud – mehe silmis olid pisarad. "Ei tahtnud mõelda, et see on viimane, aga nii ta on. Kuskil on algus, kuskil on lõpp."

Üks asi, mis eile algas, oli Itaalia kõrgliigaklubi Napoli noortemeeskonda kuuluva 17aastase Frank Liivaku karjäär, kes siis, kui Oper esimest korda Eesti eest mängis, veel sündinudki polnud.

Kuhu kadus ründeteravus?

Liivak mängis tublilt, aga terve Eesti meeskond mitte. Pärast Henri Anieri ja Konstantin Vassiljevi väljavahetamist satuti plindrisse – kui Liivak välja jätta, ei kumanud ühegi teise platsil olnud sinises särgis jalgpalluri tegutsemisest läbi operlikku nahaalsust: lähen ja löön värava!

Pärast Gibraltari viigiväravat avanes parim võimalus Eestile ikkagi võit tuua just Liivakul, aga Gibraltari väravavaht Jordan Perez tegi suurepärase tõrje. Nii tuligi leppida viigiga, mis vaieldamatult pettumus, sest 1) Operit tahtsid kõik ikka võiduga erru saata, 2) Gibraltar võib olla tubli, aga tahaks väga loota, et Eesti suudab neist jagu saada ka pooliku koosseisuga.

Maavõistluse kaugemale ulatuvad sportlikud järelmid selguvad lähinädalate ja –kuude jooksul, kui teist korda Eesti koondist juhendanud rootslane Magnus Pehrsson saab tuttavamaks kõigi tema käsutuses olevate jalgpalluritega ning ette selgema pildi, mida kellega ja kuidas korda saata saab.

Aga Gibraltarist eile jagu ei saadud. Aasta eest täieõiguslikuks Euroopa jalgpallipere liikmeks saanud Suurbritannia ülemereterritoorium on Inglismaa madalamad liigad hoolikalt läbi rehitsenud ja üles noppinud kõik jalgpallurid, kes mingit pidi Gibraltari kodakondseks kvalifitseeruvad. Lehma lellepojad või mitte, aga jalgpalli oskab see meeskond mängida. Au ja kiitus neile.